“Kui Vabariigi president osutab, et riigikogu fraktsioonid võiksid asja uuesti arutada, võib publikul meelest minna, et riigikogu on kõik teinud, ratifitseerides piirileppe kolm aastat tagasi,” kirjutab Herkel oma ajaveebis.

“Kas riigikogu võiks piirileppe uuesti ratifitseerida ja ilma Vene poolt ärritava preambulita? Pelgalt selle küsimuse tõstatamine ohtlik ja laseb välja paista, nagu oleksime seal viidanud mingitele valedele ja asjassepuutumatutele dokumentidele. See ei ole nii, sest riigikogu ei lisanud mingeid lisatingimusi ega reservatsioone piirileppele. Tegemist on väga tagasihoidliku, peaaegu kaudse viitega Eesti õiguslikule järjepidevusele ning Tartu rahule.

Välisminister Paet ütles omal ajal Vene poolele, et Eesti valitsus ei lisa lepet ratifitseerimiseks esitades mingeid lisasid. Paet ilmselt unustas öelda, et erinevalt Venemaast on Eesti parlamentaarne riik ja parlamendil on õigus lisada preambul.

Kahtlemata ei ole kõigis uutes lepingutes vaja viidata kõiki varasemaid lepinguid. Antud juhul tekkis preambuli vajadus siiski Vene välispoliitika süstemaatilisest joonest eitada okupatsiooni ning Eesti riikluse õiguslikku järjepidevust. Veendusin selles nädalapäevad pärast piirileppe ratifitseerimist, kui ENPA-l oli arutlusel Venemaa raport ja viimastel päevadel Vene delegatsioon eesotsas Kossatšoviga tegi kõikvõimalikke trikke, et eemaldada tekstist Balti riikide kohta käiv sõna „okupatsioon”.

Kas vahepeal on midagi muutunud? Kas on Vene võimud kordagi osutanud sellele, et Tartu rahu kehtib enesestmõistetavalt või et Eesti okupeeriti õigusvastaselt? Ei ole.

Kindlasti ei tõstnud Medvedev Eesti presidendiga kohtudes piirilepet juhuslikult. Selline tõstatamine võimaldas jätta vale mulje, et piirilepe on just Eesti poole taga kinni. Kahjuks Eesti president mitte ei tõrjunud seda lähenemist, vaid nagu eile teleekraanilt jälgida võisime, tuli sellega kaasa.”