“Mitte ainult ettevaatlikud Eesti poliitikud, vaid ka Venemaa ja Iraan arvavad, et pole eriti vahet, kas Ühendriikide presidendivalimised võidab Obama või McCain. Mina siiski arvan, et soovitavam on McCaini võit, sest ta teab paremini, kuidas Venemaaga ümber käia,” kirjutab Herkel oma blogis.

“Mõlemad hirmuriigid, nii Iraan kui Venemaa annavad mõista, et ükskõik kumb Valges Majas võimule tuleb, Ameerika jääb kurjaks vaenlaseks ja põhimõttelist vahet ei ole. Niisiis, kui mõnede Eesti poliitikute „ükspuha” tähendab diplomaatiaharjutust ütlemaks, et mõlemad on meile head, siis Vene-Iraani „ükspuha” tähendab, et mõlemad on halvad,” leiab riigikogulane.

“Iraani välisminister Manoucher Mottaki ütles eelmisel nädalal, et viimase 30 aasta jooksul pole vabariiklastel ja demokraatidel USA tüüri juures mingit erinevust olnud. Vahe on Iraani välisministri arust üksnes selles, et 30 aasta tagasi pidas 70 protsenti noori Kesk- ja Lähis-Idas Ühendriike positiivseks etaloniks, aga nüüd tervelt 80 protsenti vihkab neid. Varem on Mottaki öelnud, et ükskõik, kes saab USA presidendiks, on ta sunnitud senist maailmas juhtrolli taotlevat välispoliitikat muutma.

Teatavasti on Iraanil ja Venemaal viimasel ajal palju ühist lisaks inimõiguste rikkumisele ja Ühendriikide maailmasandarmi rolli vastustamisele. Nii on kaks riiki naftahinna languse tingimustes üles soojendanud gaasikartelli ehk nn. gaasi-OPEC-i loomise, et tarbivaid maid, eeskätt Euroopat karmi hinnadiktaadiga ohjes hoida.

Venemaa juhid kordavad juba pikka aega sama plaati. Ameerika hegemoonia peab lõppema, globaalne kapitalism on surmakriisis, igasugune jutt NATO laienemisest või inimõiguste meenutamisest Venemaale tuleb lõpetada,” märgib Herkel.

Kremli õuemüstiku, „geopoliitik ja filosoof” Aleksandr Dugini järgi on ameeriklastel kaks poliitilise strateegia väljatöötamiskeskust ehk vabariiklaste neokonid ja demokraatide Välissuhete Nõukogu. “Vabariiklased ajavat avalikumalt jäika liini tegemata saladust, et Venemaa on nende peamine vaenlane võitluses planetaarse ülemvõimu pärast. Varjatumalt ja pigem lobistide kaudu tegutsevat demokraatide keskust ei pea Dugin vähem ohtlikuks, kurtes, et selle kaudu on tekitatud Venemaal hulk mõjuagente alates Gorbatšovi omaaegsest lähikonnast. Oma põlgust väljendab ta hulga nüüdse aja tegelaste suhtes alates Hakamadast, Piontkovskist ja Lukjanovist ning lõpetades Karaganoviga.

Dugin järeldab, et liberaal-ameerikalik mõju Vene ühiskonna juhtimisele on ikka veel liiga tugev. See osutus asetub kurja konteksti, kui loeme Dugini vähemate käsilaste artikleid samal veebilehel evrazia.org. Liberaalidega arveteõiendamiseks soovitatakse lausa stalinlikke meetodeid.

Jääb üle loota, et kui ameeriklaste valimismaraton lõpeb, viiakse tulevane president kiirelt kurssi uuemate arengutega Venemaa neofašistliku riigifilosoofia kujunemisel.”