"Olen jätkuvalt veendunud, et 2005. aasta deklaratsioon ehk preambul oli vajalik. 2005. aasta piirileppe protsess sattus konteksti, kus Venemaa aktiivselt püüdis kasutada kõiki võimalusi, et eitada Eesti okupeerimist ning seada kahtluse alla meie arusaam Eesti õiguslikust järjepidevusest. Polnud kahtlust, et ka piirilepet hakatakse sõlmimise korral nii kasutama – sisuliselt Tartu rahu eitusena," kirjutas Herkel.
"Eesti poole deklaratsioon ei muutnud lepingut ennast, vaid see andis Eesti seadusandja kaasneva tõlgenduse õigusliku järjepidevuse kasuks. Kui siinkirjutaja milleski eksis, siis võib-olla selles, et pidasin preambuli teksti liiga nõrgaks. Vene reaktsioon – jätta piirilepe riigiduumas ratifitseerimata – näitas, et preambul oli siiski tugev. Ja samas on ilmne, et vea tegi Vene föderatsioon, mitte Eesti," lisas Herkel.
"Väide, et preambul oli Isamaaliidu poliitikute sisepoliitilistel põhjustel tehtud mittevajalik samm, ei kannata kriitikat. Nõnda väitjatele meenutan, et Isamaaliit oli toona seitsme-liikmelise fraktsiooniga riigikogus opositsioonis ega suutnuks oma häältega kuidagi mõjutada riigikogu otsust dokument ratifitseerida või ratifitseerimata jätta. Riigikogus tehtud deklaratsioon oli mõeldud pahatahtlike tõlgenduste ärahoidmiseks, omas laia toetuspinda ning täitis sellisena oma eesmärgi," kinnitas Herkel.
"Üks asjaolu on selge ja see on see, et siiamaani on Eesti väljunud õigusliku järjepidevuse vaidlusest võitjana. Nii selge ei ole vahest see, kas Lauri Mälksoo nüüd juba lepingu enda teksti pakutud sõnastus, et tegeletakse „üksnes“ piirijoone küsimusega on meie positsioonide hoidmiseks piisav. Ja endiselt puudub vastus küsimusele, miks hakkas Venemaal piirileppega ühtäkki kiire? Nende küsimuste jaoks on veel natuke aega, aga mitte palju," leidis Herkel.
