Hendrik Agur: kui õpilane tapab õpetaja, siis on midagi väga sügavalt valesti
Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor ning Viljandi Paalalinna kooli vilistlane Hendrik Agur leiab, et pärast esmaspäeval Viljandis toimunut pole Eesti õpetaja enam see, kes oli enne seda päeva. Samas ei leia ta, et koolides peaks turvasüsteeme muutma, sest taoliste sündmuste toimumise tõenäosus on üliväike.
Kui turvaliselt võib pärast esmaspäeval Viljandis toimunut ennast Eesti koolis tunda?
Eesti kool on kestnud aastasadu ning siit on saanud eluks vajalikud teadmised, oskused ja turvatunde kogu Eesti rahvas. Kindlasti on see ka nii edaspidi. Ometi sai 27. oktoobrist Eesti haridusajaloos negatiivselt märgilise tähtsusega kurb päev. Kui õpilane tapab õpetaja, siis on midagi väga sügavalt valesti. Kusagil on tekkinud väärtuste ja arusaamade konflikt, mis on ületanud tavalise normaalse inimese, rahumeelse kodaniku taluvuse piiri. See ei tohiks nii olla. Pärast 27. oktoobrit pole Eesti õpetaja enam see Eesti õpetaja, kes ta oli enne seda kurba päeva. Selles on äärmiselt kahju. Nüüd on tekkinud väärtushinnangute konflikt, dissonants ja vastandumine niivõrd auväärse ameti vastu. Ühiskond ei olnud selleks valmis ning ei lepi sellega mitte iial. Seda suuremat õlg-õla tunnet tuleb meil üksteise vastu üles näidata.
Kas oleks põhjendatud turvameeste või turvauste kasutamine koolis?
Ma ei näe selleks põhjust. Üksikuid väärastunud hingega isendeid, kellel on kurjad plaanid, ei pea kokkuvõttes ükski turvamees või -uks. Kõige suurema turvalisuse saavad tagada oma vanemate, õpilaste ja koolikaaslaste suhtes osutatud tähelepanu, märkamine ja abi neile, kes seda vajavad.
Mida saaks teha õpetajad, kaasõpilased ja kogu ühiskond, et edaspidi selliseid juhtumeid vältida?
Statistilise tõenäosuse järgi on taoliste sündmuste toimumise tõenäosus üliväike, aga mitte olematu. Seega mingisugust garantiid ei saa keegi anda, et taolisi asju rohkem ei juhtuks. Kindlasti ei tohiks ka selle sündmuse kajastamise ja lahkamisega üleliia hoogsaks minna. Ohuks võib ka olla see, kui mõni inimene saab innustust tohutust tähelepanust ning sel viisil negatiivse sündmuse heroiseerimisest uut ainest saab. Seega mõõdukus ja vaoshoitus teema käsitlemisel tuleb abiks.
Lastevanemad peavad olema kursis oma laste arusaamade, suhtumisega ja hoiakutega elust. Neid tuleb kujundada ning suunata. Peaks olema loomulik, et vanem teab, millist mõttelaadi evib tema laps, millest räägib ja mõtleb. Esmane indikatsioon lapse ebanormaalse maailmakäsitluse või väärastunud väärtushinnangute kohta peaks jõudma vanemateni. Aga ka kaaslastel ja sõpradel lasub vastutus ja siin on vaja ilmutada rohkem kodanikujulgust ning inimlikku huvi. Mitte aga pead õlgade vahele tõmbavat ükskõiksust, mis on kahjuks küllaltki tavapärane. Trendid inimese käitumises ja hoiakutes peaksid olema märgatavad ning neist tuleks sõpradel ja kaaslastel märku anda. Kas siis õpetajale, vanemale või politseile. Kõige paremat ennetustööd suudavad teha inimeste lähedased ja sõbrad, kelle keskel potentsiaalne tulevane kurjategija viibib. Tuleb rohkem märgata ja tähele panna.
Igal koolil on juhtkonnad ja õpetajad, kes tunnevad kõige paremini oma lapsi, vanemaid ja kogukonda. Tuleb usaldada oma inimesi. Oma õpetajatel soovitasin jätkata tavalise õppetööga. Küll aga - kui tajuda, et õpilased soovivad sellest tulistamise juhtumist rääkida, siis tulebki õpetajatel rääkidagi oma parima tunnetuse ja arusaama järgi lihtsalt, inimlikult ja eakohasust arvestades, kuid õpilastes mitte liigset hirmu tekitades. Pigem rahule ja üksteisest hoolivusele rõhudes. Juhtunu tuleb üheselt hukka mõista ja ilmutada sallimatust mistahes vägivalla - nii vaimse kui füüsilise suhtes. Samas tuleks püüda tajuda piiri, millest jutud võivad kasvada hirmuks ja paanikaks. Sama soovitaksin teha vanematel kodudes, ikka lapse eakohasust arvestades. Hoida tuleks mõõdukust ja siiski jõuda, kas kaude või otse elu mõtte juurde, milleks on aukartus elu ees, õnnetunne ja rõõm elust, milleks ongi meil igaühel õigus. Neid väärtusi tuleb kaitsta ja nende eest seista.
