Helsingin Sanomat: Eesti on kõik tähtsamad eesmärgid saavutanud
Eesti on viimasel ajal olnud ajalehtede pealkirjades eelkõige kahel põhjusel, kirjutab Nurmi. WikiLeaksi kaudu avalikkuse ette lekkinud dokumendid tõestavad, et NATO on lisanud Balti riigid oma sõjalise valmisoleku plaanidesse. Teine põhjus on see, Eesti võtab homme kasutusele ühisvaluuta euro.
Nurmi sõnul jääb kergesti tähelepanuta see, mõlemad saavutused on pikka aega jätkunud arengu lõpp-punktid.
Eesti suutis oma iseseisvuse taastada 1991. aastal. Selle järel tahtis riik Baltimaades populaarse väljendi järgi „Euroopasse naasta”. Pikka aega oli aga ebaselge, missuguseks Eesti positsioon Euroopas kujuneb, sest riigis olid Vene sõjaväebaasid ja rahana käibis rubla.
Esimene samm majandusliku iseseisvuse suunas oli oma raha kasutuselevõtt. Eesti kroon võeti kasutusele kavandatust veidi hiljem 1992. aasta suvel, kirjutab Nurmi.
Aastal 1994. astus Eesti teise märkimisväärse sammu täieliku vabaduse suunas ise oma välispoliitilist liini valida, kui pärast vaevalisi läbirääkimisi Venemaaga jõuti kokkuleppele viimaste Vene sõjaväebaaside väljaviimises Eestist.
Nurmi sõnul oli Eesti välispoliitika juhtmõte, ja on endiselt, lihtne. Tegevust suunas ennekõike soov vältida aastate 1939-1940 traumaatiliste kogemuste kordumist. Eestlased ei tohiks enam kunagi sattuda olukorda, kus neil oleks risk sattuda üksi idanaabriks oleva suurvõimu vastu.
See mõte konkretiseerus Nurmi sõnul kaheks praktiliseks eesmärgiks: Eesti pidi võimalikult kiiresti saama NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Eesmärkidest sai rahvuslik konsensus, mida kiiresti vahetuvad valitsused toetasid ja president Lennart Meri suunas.
Aastal 2004 liitus Eesti nii Euroopa Liidu kui NATO-ga. Nõrkusehetke läbi elanud Venemaa ei suutnud NATO ja Euroopa Liidu laienemist Eestisse takistada, kuigi näiteks piiriküsimust Eestiga üritati selleks kasutada.
Pärast Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumist on Eesti jätkanud senise välispoliitika ajamist, sidudes end mõlema organisatsiooni tegevusega, ja oletab, et võimalik abi on vastastikune, kirjutab Nurmi.
Eriti pärast Gruusia sõda 2008. aastal räägiti Eestis palju selle üle, kas NATO tuleks appi, kui Eesti satuks samasugusesse kriisi. Vastusest sellele küsimusele saadi aimu juba 2010. aasta algul, kui Balti asjade kommentaatorina tuntud ajalehe The Economist ajakirjanik Edward Lucas tõi avalikkuse ette informatsiooni selle kohta, et NATO kavandab Balti riikide lisamist oma sõjalistesse valmisolekuplaanidesse.
Eesti suur panustamine näiteks kriisireguleerimisoperatsioonidesse on end nähtavalt ära tasunud, leiab Nurmi. Nüüd on lõpuks kindel, et Eesti on saanud NATO liikmeks olemiselt seda, mida tahtis, ehk võimalikult konkreetsed julgeolekugarantiid.
Euroopa Liidu liikmena on Eesti nagu Soomegi üritanud pääseda selle tugevasse tuumikusse. Tähtsaim eesmärk on olnud euro võimalikult kiire kasutuselevõtt.
Euro toob kaasa hirmujutte muuhulgas hindade tõusust, kuid lõpptulemus kujuneb pika ajaperioodi vältel positiivseks, usub Nurmi. Tuleb ka meeles pidada, et kõik Eesti lähiajaloo pöördepunktid on olnud seotud ohtudega, ja pessimistid isegi ei uskunud euro kasutuselevõttu, igatahes mitte nüüd tõeks saanud kiire graafiku järgi.
NATO kaitseplaanid ja euro kasutuselevõtt tähendavad praktiliselt seda, et kõik Eesti läände integreerumiseks seatud suured eesmärgid on saavutatud, nendib Nurmi. Eesti president Toomas Hendrik Ilves rõõmustas juba selle aasta alguses, et pärast euro kasutuselevõttu saab Eestist „Põhja-Euroopa integreerunuim riik” – nii Euroopa Liidu, eurotsooni kui ka NATO liige.
Nurmi ütleb kokkuvõtteks, et 2011. aasta alguses möödub Eesti Soomest ja siirdub Põhja- ja Baltimaade seas esikohale – vähemalt kui mõõdupuuks on riikide lääneintegratsiooni sügavus. Saavutus on määratu, kui võtta arvesse, mis oli riigi positsioon vaid 20 aastat tagasi.
