”Moskva on oma poliitikaga Tšetšeenias ummikus olnud algusest peale, kui asju vaadata lääne demokraadi ja inimõiguslase silmade läbi,” kirjutab rahvaliitlane Mart Helme Eesti Päevalehes. „President Vladimir Putinil ja Venemaa valitsusel pole juba 1999. aastast alates olnud mingit Tšetšeenia kriisi reguleerimise kava ning kõik toimetamised Kadõrovi-taoliste tegelastega on silmamoondus tähelepanu kõrvalejuhtimiseks sellelt, mis on Moskva tegelik poliitika mässulises vabariigis. Poliitika eesmärk koondub ühteainsasse sõnasse ja selleks on — genotsiid.”

”Siinkohal palun mind mõista õigesti,” palub Helme. „Genotsiid ei tähenda antud juhul mitte tšetšeenide osalist mahatapmist ja kodudest väljakihutamist. Niisugust, praegusega võrreldes leebet varianti üritas oma võimuloleku viimastel aastatel Boriss Jeltsini administratsioon. Paraku mõisteti õige kiiresti, et see tähendab probleemi importimist teistesse Venemaa piirkondadesse, eelkõige Dagestani ja Ingušeetiasse.”

„Kui presidendiametisse astus Putin, võttiski ta Tšetšeenia küsimuse talle omase tarmukuse ning efektiivsusega käsile teistmoodi, asudes ellu viima genotsiidi kõige jõhkramat varianti ehk siis tšetšeenide kui rahvuse pikaajalist füüsilist likvideerimist otsese sõjategevuse, vangistamiste, bürokraatliku terrori ning kõigi muude impeeriumi käsutuses olevate vahenditega,” kirjutab Helme.

Helme sõnul mõistab Putin targa poliitikuna, et praegu, kui maailma, eriti aga USA tähelepanu on keskendunud Lähis-Idale, Euroopa Liit on aga hädas laienemise ning sisemiste reformidega, võib ta tšetšeenidega käituda karistamatult.

Targa poliitikuna mõistab Putin ka, et genotsiidi pole vaja läbi viia rutakalt ning forsseeritult, vaid pikkamööda, kasutades kattevarjuna võitlust terroristide vastu. „Kõik see ei muuda aga asja sisu ning praegu oleks maailma poolt vastutustundlik konstateerida, et välise sekkumiseta on tšetšeeni rahvas lähema kümnendi jooksul määratud hävingule,” lisab Helme.

”Kahjuks ei suuda nn demokraatlike riikide juhid mõista, et Tšetšeenia küsimuse putinlik lahendus tähendab surmaotsust ka demokraatiale tervikuna,” leiab Helme. „Kõigepealt muidugi Venemaal, mida kõikvõimalike järeleandmiste ja laenudega on nii väga püütud integreerida, seejärel aga ka Euroopas ning USA-s, sest kummist standardid, mida kord demokraatia mõõtmiseks ühe või teise riigi puhul kasutama hakatakse, kipuvad aja jooksul üha enam venima ning rakenduvad ühel hetkel igal pool ning absoluutselt kõige suhtes.”