Helir-Valdor Seeder: Majanduspoliitikas ei saa EKRE-t parempoolseks erakonnaks nimetada
Enne intervjuud avaldas Helir-Valdor Seeder sootuks kummastust, et Arvamusfestivali parlamendierakonnajuhtide debatis osalevad ka Eesti 200 ja Rohelised. "See pole ju üldse erakond," heitis ta Eesti 200-le ette MTÜ staatust. Ent vestluse fookus nihkus siiski teistelt erakondadelt Isamaa käekäigule.
Mis on ootus isamaale? Milline võiks olla häältesaak? Viimasel ajal populaarsusküsitlused ei näita häid märke.
Miks viimasel ajal? Meie reiting on olnud püsivalt siin 5-7 protsendi juures. Mis ei ole mingisugune tulemus, mis meie potentsiaali arvates võiks meid rahuldada loomulikult. Aga Isamaa ongi olnud ju läbi aegade erakond, kellel on kõige kõikuvam reiting nendest pikaajalistest parlamendierakondadest. Oleme ka olnud 2% peal oma ajaloo jooksul, oleme jäänud Tallinna linnavolikogus esindamata. Ja oleme ka mitmel korral olnud peaministripartei. Kolmel korral valimised võitnud.
Olemegi olnud väga kõikuvad ja ei võta seda olukorda traagiliselt. Aga loomulikult tahame saada suurema esindatuse kui meie praegune toetusprotsent küsitlustes näitab, mida me loodetavasti ka saame. Meie toetus on reaalsetes valimistes alati olnud suurem, kui toetusreiting on näidanud. Aga olulisem kohtadest Riigikogus on saada võimalikult suur esindatus.
Mis Isamaa eesmärk on?
Eesmärk on kujundada võimalikult palju kujundada Eesti poliitikat. Valitsuserakonnana kujundame Eesti reaalset poliitikat palju rohkem kui need erakonnad, kelle toetus on palju suurem, kuid mis on opositsioonis. Oluline on, et mis poliitikat sa teed ja kas sa seda suudad ka ellu viia ning mõjutada ühiskondlikke protsesse, mitte see, et nautida kõrget populaarsust ja reitingut.
Oleme nii pikaajaline vana erakond, et tahame reaalselt poliitikat mõjutada, mitte lihtsalt olla populaarsed poliitilisel maastikul.
Kas seda ohtu pole, et tulevastel valimistel EKRE ja Vabaerakond söövad Isamaa toetajad ära niiöelda?
Ohte on alati ja mida rohkem on erakondi, seda tihedam on konkurents. Need erakonnad pole üldse Isamaa peamised konkurendid või potentsiaalsed häältevõtjad. Arvan, et need rahvuslikult või rahvuskonservatiivselt mõtlevad inimesed, kes on läinud Isamaa tagant Eesti Konservatiivse Rahvaerakonda toetama, et küllap nad nendel valimistel ka jäävad Konservatiivse Rahvaerakonna taha. Ja ka Vabaerakonna potentsiaal – need, kes valijatena läksid neid toetama, on sealt tagant ära kolinud. Vabaerakonna toetus oli ka 20%, kus praegu on EKRE populaarsus.
Isamaa potentsiaalseid valijaid ei ole kuigi palju kumbagi erakonna valijate hulgas. Pigem on inimesed, kes on Reformierakonna taga, need, kes ei ole oma eelistust välja öelnud või on nii öelda passiivselt jäänud kõrvale – et ei tea, keda valida jne – seal on kindlasti meil väga suur töö teha.
Aga need inimesed, kes ootavad EKRE-lt selliseid lihtsaid lahendusi, lihtsaid sõnumeid – need peavad need valimised üle elama. Eesti ühiskond peab need valimised üle elama ja eks pärast on näha. Euroopa poliitikas on näha, mis on juhtunud lihtsate sõnumitega, lihtsate lubaduste erakondadega. Põlissoomlased Soomes näiteks...
Läksid pooleks.
Nojah. Arvan, et peame keskenduma [Isamaaga] oma sõnumitele, oma poliitika ja programmi väljatöötamisele praegu. Seda me teeme. Meie ajalooline maailmavaade on tegelikult valijale väga hästi teada, kõigi oma heade ja halbade külgedega. Kes toetab, kes ei toeta. Aga me oleme tegelikult parempoolne rahvuslik konservatiivne erakond ja kindlasti valimiskampaania käigus ei sea eesmärgiks EKRE-st üle hõigata või veel radikaalsemat poliitikat teha, et selle kaudu püüda justkui EKRE-sse üleläinud valijat tagasi tõmmata. See pole meil eesmärk. Püüame siiski oma vastutustundlikku poliitikat ajada. Oleme erinevas olukorras võrreldes EKRE-ga: nemad ei ole päevagi valitsusvastutust kandnud, nad on opositsioonierakond, kes saavad tulla ja on usutavad oma lihtsamate lahenduste ja sõnumitega. Meie, kes me oleme korduvalt valitsusvastutust kandnud ja oleme ka täna valitsuskoalitsioonis, ei saa selliseid lihtsaid lahendusi kanda. Me ei oleks ka usutavad sellises positsioonis.
Mis see vahe täpselt Isamaal, Vabaerakonnal ja EKRE-l täpselt on? Kust liiguvad need eristusjooned?
Neid on ju väga palju. Valija jaoks kindlasti ka see, mis on ühe või teise erakonna ajalugu ja isikkoosseis. Inimesed ja kandidaadid on väga erinevad. Valijad ei vali mitte ainult erakonda programmi või maailmavaate alusel, vaid ka konkreetselt kandidaati kui isikut – kui usaldusväärsed ta on, milline on tema ajalugu, milline on tema sõnum olnud. See on ju erakondades erinev, erakondades on erinevad kandidaadid. Alati tahetakse üldistada mingisuguse maailmavaate või valimisloosungi pinnale, aga arvan, et valija ei ole nii lihtne või nii rumal, et valiks ainult lööklausete järgi. Arvan, et suur osa valijaid ei loegi neid mahukaid valimisprogramme läbi.
Samas EKRE-l on ju lühike pink, aga palju toetust.
Jah, aga eks ju toetataksegi ju märki eelkõige. Või seda sõnumit lihtsalt. Valimiste situatsioon näitabki, et kui peab minema konkreetselt isikut valima, siis ta mõtleb selle inimese, poliitika, sõnumi peale. See on keeruline keemia, mis valija pähe tuleb, kui ta peab selle ühe valiku tegema.
Kindlasti tahan öelda, et kandidaadid on erinevad ja meetodid, kuidas poliitikat teha. Kui bravuurselt, kui läbimõeldult, kui lihtsalt ja argumenteeritult. Kui meid EKRE-ga võrrelda, siis riigikaitses, rahvusvahelises koostöös – näiteks NATO ja Euroopa Liit – ja muus on meil päris palju erisusi.
Kui EKRE programmiline seisukoht oli riikliku panga loomine – vanas mõttes hoiukassa loomine, kes nõukogude ajast mäletab – noh, meie ei pea kindlasti mõistlikuks nõukogude-aegse hoiukassa loomist. Pensioni teine sammas peaks hoiustatama nende arust seal riiklikus pangas. Siin on meil päris palju erisusi ja majanduspoliitikas ei saa kindlasti EKRE-t parempoolseks erakonnaks nimetada.
Kas Isamaa on valmis EKRE-ga koalitsiooni minema?
Ajalugu on ju näidanud, et parlamentaarses demokraatias peavad kõik erakonnad olema valmis koostööks. Need erakonnad, mis on saanud valijalt mandaadi, peavad kõik koostööks valmis olema. Aga ärme torma südmuste käigust ette. Samu küsimusi küsiti minult kohalike omavalimiste eel – et kas Isamaa üldse hävib ja mis nii edasi ja kuidas EKRE kõike võtab. Lõpptulemus oli see, et Isamaa sai rohkem hääli, kui EKRE. Sellest ei ole kaua aega möödas.
Kas Isamaal raske ei ole minna valimistele, kui praegu ollakse valitsuses vasakerakondadega koos? Paremerakonnana teostada vasakpoolset poliitikat.
On ikka raske, aga ma ei ole nõus, et paremerakonnana teostame vasakpoolsete poliitikat. Oleme parematena vasakutega koos koalitsioonis, kus tuleb teha kompromisse. Kui ma tulin erakonna esimeheks, nii poolteist aastat tagasi, siis sai kõik uued maksud maha võetud. Olgu ta suhkrumaks, panditulumaks, pakendiaktsiis. Ka alkoholiaktsiisis sai poole võrra vähendatud – selle tõus kõik ära tühistatud. Oleme väga jõuliselt ja sihikindlalt selles valitsuses koos vasakpoolse erakonnaga püüdnud kehtestada mõistlikku majanduspoliitikat ja mingi tasakaal on saavutatud.
Kindlasti ei tee valitsus täna vasakpoolset poliitikat. Oleme olnud see tasakaalustaja. See, et on asju tehtud, mis meie erakonnale ja mulle ka ei meeldi, vastab tõele. Seesama alkoholiaktsiiside tõus, kus pean tunnistama, et on liiale mindud. Aga seda alustasid ju mitte vasakpoolsed erakonnad, vaid parempoolse ehk Reformierakonna juhtimisel algas see suur aktsiisitõusude ralli.
Seda visatakse nagu kuuma kartulit erakondade vahel. Et kord tegid sotsid, siis Isamaa, siis Reformierakond.
Kõik on teinud. Aga see ongi selle pärast, et kõik on teinud. Ka tänased opositsioonierakonnad on olnud osalised eksole – mitte nüüd EKRE, mis pole üldse võimul olnud – aga erakonnad, mis on olnud võimul ja poliitikas. Ka vabaerakondlased, kes on olnud osalised poliitika kujundamisel varasematel aastatel enne, kui nad kasvasid Isamaa seest välja. Mitte erakonnana, aga poliitikutena küll iseenesest. Ja parteitud poliitikud, tänased Tsahkna ja Mihkelson. Nad ei ole ju alternatiivid! Tsahkna ise on selle praegu kehtiva koalitsioonilepingu allkirjastanud, läbi töötanud, läbi rääkinud.
Nii ongi ju, et ka need inimesed, kes täna koalitsioonis ei ole ja on opositsiooni poole peal, on ju sellesse poliitikasse väga palju panustanud, mida nad täna kritiseerivad. Kummaline, aga nii ta on.
