Perearst Eero Merilinnu sõnul on viimasel ajal tulnud vastuvõtule mitmed tema nimistu patsiendid, enamasti just nooremapoolsed inimesed, kelle haigekassa kindlustust ei kehti.
„Arvasin, et on töötuks jäänud, aga patsiendid ütlevad, et nad töötavad küll, kuid ei taha sotsiaalmaksu maksta, kuna see on 33 protsenti,“ rääkis perearst. „Kergem olevat otse maksta visiidi eest ja siis ei pidavat ka eriarsti järjekorras ootama.“
Merilind täpsustas, et eriarsti visiit on täna haigekassa hinnakirja järgi 15.32 eurot. Üks visiit koos lihtsamate uuringutega nagu ultraheli ja vereanalüüsid läheb kokku maksma umbes 60 kuni 80 eurot. Samas igakuine sotsiaalmaks miinumumpalgalt on 105.60 eurot.
Kui sotsiaalmaksu maksmisel võtta aluseks Eesti keskmine palk, mis oli mullu IV kvartalis 916 eurot, siis tuleks selle pealt sotsiaalmaksu tasuda 302.28 eurot. Lihtne võrdlus näitab, et sotsiaalmaksu mitte makstes või makstes seda miinimumpalka pealt on võimalik kõvasti kokku hoida.
Perearsti sõnul ei saa küll mõne inimese alusel teha üldistusi, samuti ei ole perearst tema sõnul see, kes peaks maksuametit sellistest inimestest teavitama. „Võib-olla on tõepoolest vajalik tervishoiu rahastamist hakata muutma ning tuua sisse erakindlustuse aspekte,“ pakkus Merilind lahenduse. „Turutingimustes muutuks ehk ka üldine tervishoiukorraldus rohkem patsiendikeskseks ning inimese vajadustele vastavaks.“
Kasutusele võiks tulla tervisekonto
See võiks olla näiteks tervisekonto, kuhu inimene saab ise koguda raha tervisekindlsutuse jaoks. Merilinnu sõnul peab kindlasti alles jääma ka riiklik kindlustus ning kompenseerimise mehhanismid toimetulekuraskustes inimestele.
Eestlane Tõnu Samuel, kes on hetkel Jaapani resident, selgitas Jaapani haigekassa mudelit, kus inimene ise maksab 30 protsenti ja haigekassa maksab 70 protsenti. “Vahet pole, kas hambaravi või midagi muud,” sõnas Samuel. “Luksust muidugi kinni ei maksta, aga saad aru, et makstes ühtlast maksu kindlustad ennast.”
Samuel leiab, et Eesti haigekassa suurim probleem seisneb selles, et inimesel pole selge, mille eest maksu makstakse ja palju tagasi saab. “Kergesti võib jääda tunne, et ei saa midagi. Jah, ma tean küll, mis asjad maksvad, asi pole selles. Vahe on psühholoogiline,” rääkis Samuel. “See 30 protsenti siiski tekitab teatud mõtlemise, et kas mul on seda vaja või mitte.”