Tulareemia puhul on tegemist ohtliku nakkushaigusega, mida kannavad edasi pisinärilised või putukad (puugid, sääsed). Haiguse võib saada näiteks nakatunud hiirte või rottide poolt saastatud toitu süües, kokku puutudes seisva veega, milles on ujunud või hukkunud haige loom või näriliste väljaheitetolmu sissehingamisel (näiteks heinateol). Inimeselt inimesele nakkus ei levi, teatas tervisekaitseinspektsioon.

Haiguse tekitaja Francisella tularensis võib sattuda inimese organismi läbi nahavigastuse, sääse või puugi hammustuse, saastunud toidu või ka olme teel. Haiguse sümptomid sõltuvad suuresti nakatumise vormist, kuid alati kaasneb nakatumisega kõrge palavik, millele lisanduvad nahavigastuse korral mitmesentimeetrise läbimõõduga mädapaised, toidu kaudu nakatumisel tugevad valud kõhus või kopsuvormi puhul kopsupõletik.

Haiguse peiteperiood on 2…7 päeva. Haiguse kulg on pikk ja raske, muutes inimese mitmeks kuuks töövõimetuks.

Alates 1946. aastast on Eestis tulareemiat diagnoositud kokku 37-l juhul. Suurim meil asetleidnud tulareemia puhang jäi aastasse 1996, mil Prangli saarel haigestus 24 arvatavalt sääskedelt nakkuse saanud inimest. Rohkem on tulareemia tuntud ja levinud põhjamaades, kus möödunud aastal diagnoositi Soomes 475 ja Rootsis 241 tulareemia nakkust. Suurim nakatumiste laine jääb neis maades tavaliselt augusti ja septembri kuusse.

Tervisekaitseinspektsioon soovitab tulareemia nakkuse ennetamiseks kasutada looduses viibides putukatõrjevahendeid, mitte tarvitada lahtiste veekogude vett või vajadusel see kindlasti läbi keeta, kaitsta toiduaineid näriliste eest, vältida heinatolmu sissehingamist ning pöörata tähelepanu näriliste tõrjele elu- ja abiruumides.