„Osavnäpud, kellest võivad kasvada uued universaalsed meistrid, ei ole kuhugi kadunud. Suurem osa neist elab ehk maal, nad ei veeda valdavat osa päevast arvuti ja nutitelefoniga ning on maast madalast harjunud ja õppinud tegema väga erinevaid käelisi töid,” rääkis Toom Delfile.

Toomi sõnul on sellised osavnäpud ka kutsekoolides tehnilisi erialasid õppivad noored. „Ilma selliste noorteta ei saakski, muidu jääksid näiteks meie autod parandamata.. Autoerialad on ühed kõige populaarsemaid kutsekoolides, samas annab see eriala ka väga laiapõhjalised oskused lukksepa- ja elektritöödest, kuni arvutiga tehtava mootoridiagnostikani,” sõnas Toom.

„Kui eelnevat saab pidada traditsiooniliseks meisterlikkuseks ning selle juures on vaja väga häid käelisi oskusi, siis on meil olemas ka moodne meisterlikkus, milles käeline osa seisneb ainult hiire, klaviatuuri ja puutetundlikku ekraaniga manipuleerimises,” kõneles Toom.

„Kuid moodsa meisterlikkuse põhiosa on siiski oskus kasutada väga erinevaid teadmisi, nende alusel sünteesida uusi ning lõppude lõpuks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil need teadmised ellu rakendada.”

„Milline oleks ideaal? Loomulikult selline, kus traditsiooniline ja moodne meisterlikkus oleks ühendatud. Kas siis ühes inimeses või töörühmas. Peaasi, et sellest sünniks ühiskonnale kasu ja tegijale rõõmu, sest meisterlikkuse tunnuseks saab pidada ka rahulolu tehtud tööst,” kommenteeris Toom.

Varem samal teemal:
Argo Tuulik: Isa, miks ma selline lödinäpp olen?” Eesti Päevaleht, 31. oktoober