Hardo Aasmäe: Tänane Eesti on oma kodanike nägu

 (31)
Hardo Aasmäe: Tänane Eesti on oma kodanike nägu
Hardo AasmäeTiit Blaat / Eesti Ekspress

Tõenäoliselt ei ole meie hulgas kedagi, kes oleks tulevast kahtekümmet aastat täpselt ette näinud. Sellest vaatepunktist ei ole meie kellegi jaoks tänane Eesti riik täpselt see, mida me kunagi ette kujutasime. Üldiselt on meil aga suhteliselt hästi läinud, kui vaadata kunagisi saatusekaaslasi edelas, lõunas, kagus ja idas.

Mõistagi on ühiskond keeruline süsteem, kus sarnased eeldused ei anna arengus sarnaseid tulemusi. Seepärast on tulevik alati parasjagu ettearvamatu. Kui laps sünnib, siis on peaaegu ilmvõimatu ette näha tema viiulitunni aega viieteistkümnendal eluaastal või kahekümnendat sünnipäevapeo paika, aega ja osalevat seltskonda.

Seetõttu pole imestada, et igaühe jaoks meist on see riik natuke nagu me tahtsime ja natuke ka mitte. Riigi kujundavad tema kodanikud.

Kahekümne aastaga on peale kasvamas uus põlvkond, kes nõukogude aega ei mäletata. Paratamatult on neil omad tahtmised ja püüdmised, mis kujundavad ühiskonna ja riigi palet. Nad on vanematest põlvkondadest paljudes asjades vabamad. Mõnel juhul ka haavatavamad. Eriti nõukogudeaegset nähtude taassünnil. Omal ajal pole see vaimselt läbi põetud, mistõttu poliitiline immuunsus on jäänud tekkimata.

Pidupäeval pole põhjust heita pilku mineviku äpardustele. Juhiks pigem tähelepanu mõnele tänapäeva nähtusele, mille juured on kahekümneaasta tagustes otsustustes.

1. Meie omandirevolutsioon, mis sisaldas nii tagastamist kui erastamist, andis kärsitult kõik ja kohe võitjate põlvkonnale. Tulevaste põlvkondade tagatisvaraks ei jäetud peaaegu mitte midagi, peale võimaluse õppida, teha tööd ja elus edasi jõuda. Võitjad võtsid maad ja metsad, korterid ja vabrikud…

Võitjad olid suhteliselt noored, mistõttu eluks tarviliku pärandvara loomupärane liikumine vanematelt lastele on pärsitud ja ajatatud. Tulemuseks on põlvkondlik olukord, kus noored peavad alustama iseseisvat elu suhteliselt tühjalt kohalt. Nagu oleks sõda üle käinud. Seetõttu tuleb neil maksta kõik arved. Eluasemelaenud, autoliisingud…

Tekkinud on võlas põlvkond. Kõik ei suuda seda kanda ja lahkuvad välismaale kodumaiseid võlgu tasa teenima. Osaliselt on tegemist Eestile jäädava kaoga. Seetõttu on mõistlik muuta ühiskondlikke hoiakuid. Kui tavaliselt peavad lapsed toetama oma väeteid vanemaid, siis meil tuleb senini küllalt tarmukal võitjate põlvkonnal jõukohaselt toetada oma lapsi ja lapselapsi. Seda vähemalt ühe põlvkonna ulatuses.

Vanast harjumusest pöördutakse riigi poole noortele toetuse hankimiseks, kuid riik ei suuda sellise ulatusega vastuolu lahendada. Paratamatult jääb suur osa sellest kohustusest võitjate põlvkonna eraisikute õlule.

2. Taasiseseisvumise ajastul kujunes põhijoontes välja meie tänane ühiskondlik ja majanduskorraldus. Tegemist lihtsa, töökindla ja harjumuspärase süsteemiga. See on meid üsna hästi teeninud. Algatuseks on lihtsad süsteemid head. Paraku teeb aeg oma töö.

Lihtsate süsteemide häda on nende raiskavas ja vähetõhusas olemuses. Looduslikus koosluses on vihmauss lihtne ja töökindel. Paraku on keeruline inimene võrratult tõhusam. Seetõttu tuleb meil täna kibedusega jälgida, kuidas rahvatulu teenimatult riigist välja voolab. Majandus kasvab, kuid tulud mitte eriti.

Seepärast on tulnud aeg uuendada kümmekonda eluvaldkonda. Rahaturust prügiveoni. Kuidas ja mida, pole pidupäeval kohane kirjeldada.

3. Siiamaani vaieldakse, kes oli iseseisvuse saavutamisel kangem tegija — Rahvarinne või Eesti Komitee. Paraku saame seda vaidlust sellises asetuses pidada tänu sellele, et meil läks hästi. Lipsasime Nõukogude Liidust välja vaestena, kuid suhteliselt terve nahaga.

Rahvarinne ja Eesti Komitee olid täiesti erineva tegevuspõhimõtetega organisatsioonid. Rahvarinne taotles võimu võtmist ning selle ümberkorraldamist areneva demokraatia vajadustest lähtudes. Eesti Komitee jäi suhteliselt passiivseks kodanikkonna esindusorganiks.

Rahvarinne ei pidanud oma liikmeskonna kindlat arvestust. Määratletud olid eelkõige võtmeisikud. Näiteks tugirühmade juhid. Seda paljuski julgeolekukaalutlustel. 1988. aastal polnud sugugi selge, et massirepressioonide aeg ei tule tagasi. Kui õhkõrn oli olukord, seda näitas 1991. aasta august.

Kui 1989. aastal hakati registreerima Eesti kodanikke, siis võttis see algul päris nõutuks. Suur risk oli sel ajal avalikult koostada sisuliselt nõukogudevastase meelsusega isikute nimekirju. See oleks vaat et sama hea, kui sõja järel paluda end vabatahtlikult kirja panna metsavendade toetajatel.

Esimesel hetkel tundus see provokatsiooni või poliitilise naiivsusena. Sageli on nad kaksikvennad. Teades, kui põhjalikult olid nõukogude salateenistused imbunud rahvuslikesse rühmitustesse, näis kogu ettevõtmine kõhedustekitavana. Sellest õhkus dissidentlikku trotsi ja eneseohverdust, kuid riskida kogu rahvaga…

Võimalike massirepressioonide taastumisel oleks osa Rahvarinde ja Eesti Komitee tegijatest mõistagi pakku pääsenud. Paraku rahvas ja nimekirjad koos isikuandmete, koduste aadressidega jne… jäänuksid kurjamite kätte. Neile oleks justkui eeltöö ära tehtud. Revolutsionääridest mahajäetud rahvas võinuks jääda abituna vägivallatsejate küüsi.

Õnneks nii ei läinud ja seepärast arutame ikka veel, kes oli kangem. Kui revolutsioon võidab, siis on kangelasi ikka rohkem kui sündmusi.