Koha usutluse alguses küsib Krister Kivi: „Äripäeva rikaste edetabeli 18. kohal on sul naabriteks Margus Linnamäe ja Anatoli Kanajev. Sinu hinnanguliseks väärtuseks on seal 1,27 miljardit krooni. Kui täpselt see peegeldab tegelikkust?”

Luik vastab: „Linnamäe ja Kanajevi suhtes on see ebaõiglane. (Paus) Jõukusega on korras, aga selle tähendus on enda poolt vaadates palju väiksem kui väljastpoolt. Ükskord juhtus niimoodi, et sõitsin kiiruga Tartusse kohtuma ja autosse võtsin Adavere tuulikust ühe suure limonaadi ja midagi nosida. Ja nosisin autos ja jõudsin Tartusse ja tunnen, et on silmipimestav pissihäda. Ja ma tean üliõpilasajast, et seal on üks suur maja jõe ääres, mille taga on veidike sireleid. Keerasin auto hoovi – uks jäi poikvele – ja soristasin ära. Ja pärast mõtlesin, et Hans, kurat, see on ju sinu maja, Munga 18, mida rendib haridusministeerium. Ma oleksin võinud sisse marssida ja tualetti paluda.

Kivi: „Oled sa ligi miljard krooni maksnud Delfi ostuga seoses juba läbinud kõik Kübler-Rossi leinaskaala erinevad faasid: eitamise, depressiooni, viha, kauplemise, aktsepteerimise?”

Luik: „No eitamine jäi vahele! (Paus, napp naeratus) Mängisin suurt mängu, ajastasin valesti, aga vean välja. Ega Delfi või Ekspress Grupiga sellest paha ei juhtu – minu endaga võib-olla juhtub, aga mitte midagi sellist, mis peaks tegevusala või elulaadi sundima muutma. „

Tarmo Vahter: „Kui suure osa oma isiklikust varast sa ära käendanud oled?”

Luik: „Kui tegutsen, siis on suurel määral kõik panditud. Osad peavad siin piiri, aga mina olen selline kõik või mitte midagi mees. See on ainult vara ja ainult raha. Ma mängin täiega.”