Hans H. Luik: Eesti Ekspress vabandab

 (167)
Hans H. Luik
Eesti Ekspress

Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik vabandab südamest Daisy Taugi ja tema lähedaste ees. “Mul on piinlik, et meie ajaleht on põhjustanud kannatusi. Ei mõista muud lubada, kui et Ekspress teeb tulevikus täpset vahet vaimukuse ja mõnitamise vahel.”

“Olen teinud noomituse toimetajatele, kes avaldasid leheveergudel kahe noore mehe keigarliku hooplemise. Ilma, et oleks rõhutanud: sellist värki vahendavad meie kaks tähtsat riigiametit — KaPo ja prokuratuuri. Meie endi raha eest.

Mis tegelikult on Ekspressi point?

Point on see, et just nii räige materjali on EV prokuratuur esitanud kohtusse. Võiks ju arvata, et kõik, mida kõlbab avalikus menetluses minster Reiljani asjas kohtunikule esitada — ja mille alusel sügisel kohut mõistetakse — on väärt avaldamist.

Nagu ütleb New York Timesi loosung: All the News Fit to Print. Aga ei ole nii. Meie leht läks liiga hoogu. Soovides salastatud töötajate arvuga KaPole õppetundi anda, avaldasime daami solvava klatši Tallinna suurima lugejaskonnaga lehes.

Kaks sõna mängudest, mida Eesti Ekspress taunib

Vabandades daami ees mõtleme veelkord, miks säärased räiged fraasid üldse laialtlevinud toimikute vahel on.

Ma ei arva, et advokaat Daisy Tauki riivavate fraaside esitamine kohtusse EV prokuratuuri poolt oleks olnud juhuslik. Juhime tähelepanu sellele, et Kaitsepolitseiamet kogub maksumaksja raha eest kodanike kohta eraviisilist teavet, mis kuidagi pole seotud Kaitsepolitsei põhilise huviga — Eesti Vabariigi põhiseaduse kaitsega. Vähe sellest. Mis õigusega levitavad KaPo ja prokuratuur sedalaadset “teavet” suurele hulgale inimestele?

Meil juhtus äpardus, tööõnnetus. Meie lugeja teab, et tegelikult oleme me džentelmenid. Ennustan üht: peale Eesti Ekspressi publikatsiooni teevad kaks riigiametit oma praktikas olulisi parandusi. Parandused puudutavad meie ja teie eraelu kohta kogutud infot. Olemata erialaekspert, söandaks ma soovitada, et intiimseid üksikasju puudutavad tekstid oleksid jälitustoimikutes kinni kaetud, kuid süüdistatavatel ja nende advokaatidel oleks võimalik täpsete üksikasjadega tutvuda kohtuniku kontoris. Mitte aga nii, nagu see praegu toimib — toimik levitatakse paari-kolmekümneses tiraažis nii et kogu sisu on asjasthuvitatud avalikkusele teada.

Veel arvan, et nn. Reiljani-Annuse maadevahetusetehingute õiglaseks hindamiseks peab Eesti Vabariigi kodanikele kättesaadav olema ärimeeste, nende vahendajate ja teatud kalduvustega EV poliitikute omavahelise suhtlemise tekst. Arvestades rahva arvel tehtud äritehingute küünilisust võiks nende vestluste avalikustamine puhastada ühiskonna eetilist õhustikku.”