Hannes Hanso: Putini kohtlemine G20-l näitab, et sõpru on tal üha vähem

 (173)
Hannes Hanso
Hannes HansoFoto: Ilmar Saabas

Kuku raadio välispoliitikasaate „Välismääraja“ saatejuht Hannes Hanso sõnul on Venemaa sattumas rahvusvahelisse isolatsiooni, mis pikas perspektiivis viib Venemaa majandusliku hukuni.

G20 kohtumisele läinud president Putinit on Austraalias üsna jahedalt vastu võetud. Mida on sellest võimalik välja lugeda?

Kui Putin võis mingi hetkeni elada eitusfaasis selles osas, mida temast arvatakse, siis G20 kohtumisel Brisbane’is on rahvusvahelise kogukonna signaal talle selgelt kohale jõudnud. Seda näitab kasvõi see, et kuigi Brisbane’i lennuväljal olid kohal ka Austraalia kõrgemad võimukandjad, saadeti Putinit tervitama vaid peaminister Tony Abboti asekaitseminister. Teisisõnu jäetakse Putinit meelega ilma sellest, mida diplomaatiline protokoll tavaliselt ette näeb. 

Teine asi on riigipeade omavaheline suhtlemine. Kuigi riigid võivad omavahel mitte kõige paremini läbi saada, ei tähenda see seda, et nende presidendid ja peaministrid ei saaks omavahel juttu ajada. Aga kui praegu vaadata Kanada peaministrit, kes Putiniga kohtudes ütles, et „Ma võin ju su kätt suruda, aga vii oma väed Ukrainast välja,“ siis see on tavalise protokolli rikkumine. Sellega tehakse Putinile selgeks, et ta pole enam teretulnud. Selle kõige tulemusel on Putin otsustanud ka oma visiiti lühendada. 

Millised riigid Venemaad veel tõsiselt võtavad?

Ainsad sõbrad G20s on venelaste jaoks hiinlased. Võib-olla mõistetakse teda ka Indias ja Lõuna-Aafrikas. Aga üldiselt on Venemaa pannud ennast rahvusvahelisse isolatsiooni.
President Putin on Austraaliasse võtnud kaasa kolm Venemaa sõjalaeva ja igaks juhuks ka ühe puksiirlaeva…

Sõjalaevadega näitab Venemaa oma sõjalist musklit. Rahvusvahelise kogukonna ärritamine sõjaliste manöövritega on Venemaa jaoks muidugi äärmiselt kallis, aga seda pole vaja mitte välisriikidele, vaid ennekõike Venemaale endale. See, mida president Putin teeb, on osa sisepoliitilisest mängust, mille eesmärk on siseriiklikult oma legitiimsust säilitada ja tõsta.
Ukrainas toimunu on suure osa venelaste silmis tegemist väärt, nii saab nende arvates näidata Venemaad tugevana. Täna hommikul oli BBCs saade „HARDtalk“ Mihhail Gorbatšoviga. Isegi selline reformaator nagu Gorbatšov ei mõista Venemaa tegevust hukka ning ütleb, et Ukraina on uus riik. 

Miks viib Venemaa terroristide käes olevatele aladele lisajõude?

Venemaa tahab positsioone tsementeerida ja kindlustada, et tekiks alad, mis võivad ju kaardil ja eurooplaste silmis olla Ukraina omad, kuid tegelikkuses Venemaa kontrolli all. Aga sellega tulistab Putin endale jalga, ta ei näri läbi, et isegi, kui ta suudab okupeerida osa Ukrainast, näiteks Donetski, siis ülejäänud riik jääb Venemaa mõjusfäärist välja. Veelgi enam, ukraina rahvus formeerub Putini tegevuse tulemusena.

Kes selles võitluses peale jääb? Kuidas mõjutab Venemaad nafta hinna ja rubla langus?

Euroopal ja USA-l on erinevad huvid, aga kui suudame ühtsust hoida, siis – nii nagu juhtus ka Nõukogude Liiduga – ei jõua Venemaa ennast lõpuks enam ära majandada. Venemaa militaarne jõudemonstratsioon on üüratult kallis, nagu ka planeeritud uue relvastuse hankimine.
See tähendab, et pikas perspektiivis tuleb riigi ressursside kulutamine elanikkonna arvelt. Juba täna näitab seda nõrk rubla ja olematu majanduskasv. Ka sõpru on Venemaal üha vähem – kuigi proovitakse Hiinaga, siis hiinlastele Venemaa nõrkus sobib, nemad mängivad oma mängu ja parandavad oma positsioone.