Hannes Hanso: Eestil tuleb abi paluda sõbralikult moslemiriigilt
Bekaa oru kohalikku ajalugu arvesse võttes ei ole põhjust imestada, et eestlased pantvangivõtjate kätte langesid. Aga Hanso sõnul teeb teda murelikuks see, et kõik rattamatkajate asjad jäeti alles.
„Ilmselgelt oli eesmärk võtta need inimesed kinni,“ sõnas ta. Lõppkokkuvõttes oleks tema sõnul parem olnud, kui mehi oleks röövitud ja võetud ära just nende asjad.
Nüüd jääb tema sõnul üle oodata, mis nõudmised järgnevad. „Kas lunaraha või poliitilised nõudmised,“ rääkis Hanso, kelle sõnul on Eesti olnud osaline paljudes sõjalistes operatsioonides, kas või näiteks Iraagis ja Afganistanis.
Seetõttu ei saa tema sõnul välistada, et pantvangistajate nõudmised võivad olla seotud vägede väljatõmbamisega või vangide vabastamisega.
„See paneb Eesti riigi raskesse olukorda,“ tõdes ta. Keerulisemaks teeb Hanso sõnul olukorra seegi, et Eesti välisministeeriumil pole araabia keele oskajat diplomaati ja lähim ühemehesaatkond asub Kairos. „Meil puudub kompetents raskete olukordade lahendamiseks.“
Hanso sõnul reisivad eestlased läbi kogu maailma, aga riik ei ole diplomaatilise esindatusega jõudnud järgi oma kodanikele. Selle mõttes on tema sõnul õige europarlamendi saadiku Kristiina Ojulandi pöördumine Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja paruness Ashtoni poole palvega aidata röövitud Eesti jalgrattureid Liibanonis.
Sõbralik riik appi
Hanso soovitas Eesti riigil leida mõni sõbralik moslemiriik, kelle käest abi ja nõu küsida, näiteks Egiptus või Türgi. „Ameeriklasi ei tasu seda asja ajama panna, sest need ajavad kohalikud veel rohkem vihaseks,“ lausus Hanso. „Selles piirkonnas on suur sõnaõigus Iraanil, kuid kahjuks on meie suhted selle riigiga väga piiratud.“
„See ei ole naljaasi, siin ei ole üks inimene kaduma läinud ja kaalul on ikkagi seitsme inimese elu,“ ütles ta. „Tundub, et vara järgi ei mindud. Kolme autoga on juba organiseeritud operatsioon, see pidi olema ikka mõnevõrra planeeritud.“
Hanso sõnul on praegu kindlasti vara lootust kaotada. Ta meenutas, et nendes piirkondades on pantvange kinni hoitud ka kümmekond aastat. Ka on Eesti kodanikuna olukord parem kui näiteks Ameerika või Prantsusmaa kodanikuna.
„Liibanonis nad ei pruukinud teadagi, keda nad kinni võtsid, nüüd vaatavad kaardi pealt järgi ja saavad aru, et Eesti on nii neutraalne riik,“ kõneles ta.
Ka on raske hinnata, milline on pantvangistajate huvi. Hanso sõnul Eestil küll mingit suurt sõnaõigust rahvusvahelises elus kaalus pole. „Mis see Eesti saab teha, kui nõutakse, et lõpetage Liibüa pommitamine?“
Bekaa orus 2004. aastal
Hanso tunnistas, et ka nende reisidel on ette tulnud ohtlikke olukordi, aga tagantjärele on võimatu öelda, mis oleks võinud juhtuda. Ta meenutas, et eelviimasel reisil läbi Pakistani ja hiljem läbi Afganistani olid nende kogemused vastupidi väga head ning midagi negatiivset talle ei meenu.
Ka viimasel reisil läbi Iraani oli neil arusaamatusi läbi Omaani ja Jeemeni reisides. Samal ajal oli ka välisministeerium andnud soovituse Jeemenisse mitte sõita, sest seal käisid juba valitsusevastased väljaastumised. Hanso sõnul oli aga nende kogemus reisist jällegi pigem positiivne, kui välja arvata külalaste kivirahe, mille alla nad mitu korda sattusid.
Bekaa org on hästi eraldiseisev, kus pikal perioodil olid Süüria väed sees, aga nüüd on nad välja viidud ning turvaolukord ja keskvalitsuse võimukontroll on nõrk.
Uhhuduuri ratturid läbisid Bekaa oru 2004. aastal. „Me oleme ise sõitnud läbi selle oru 2004. aastal, kui olime teel Türgist läbi Süüria ja Liibanoni,“ kõneles Hanso. „See on pikaajalises kodusõjas olnud riik, kus viimasel ajal on stabiilsus tekkinud, aga see org on väga mässuline.“
Hanso sõnul elavad seal orus šiiidid, kes on suhteliselt kehval järjel ja neid toetab ainult üks riik – Iraan. Orus on tema sõnul omal ajal kasvatatud narkootikume ja kaubeldud relvadega, ka pantvangistamine ei ole seal sugugi haruldane.
Bekaa org on Hanso sõnul šiiitide religioosne keskus Liibanonis, kus kõik linnad on täis plakateid kalašnikove hoidvate turbanite ja habemega meestest. Hanso meenutas, et neil endilgi käis enne orgu sisenemist peast läbi, et tegemist on ohtliku piirkonnaga, aga: „Tol ajal koheldi meid väga hästi.“
„Kui me oleme oma reisidel käinud, siis me jätame alati igaühele otsustusõiguse, kas ta tahab ohupiirkonda tulla või mitte,“ kõneles Hanso Uhhuduuri kogemustest. „Me olime ohtudest teadlikud, kui reis on riski piiril.“
Ta möönis, et kõrvaltvaataja seisukohast oleks küll mõistlik minna rahulikumasse piirkonda reisile, aga nende eesmärk on terve maailm ristipõiki läbi rännata. „Meie läbime terve maailma juppide kaupa enne kui vanaks jääme,“ sõnas ta. „Eks see ole inimloomuses, tahta avastada ja põnevates kohtades liikuda, aga inimene peab olema informeeritud ja teadma, mis ohud võivad olla. Mina ei taha kindlasti öelda, et ärge minge reisima. On kahetsusväärne, et selle reisiseltskonnaga nii juhtus.“
