“Tark inimene ei koli suurest linnast väiksemasse kohta, sest maal elamine on tervisele ohtlik,” tunnistas Põder Maalehele.

Väikehaiglate juhid soovivad inimeste paremaks aitamiseks suuremaid ravivolitusi, et nad ei peaks pädeva tohtri olemasolul abivajajat kümnete või sadade kilomeetrite kaugusele suurtesse raviasutustesse saatma.

Probleem on ka selles, et paljudes valdades üle Eesti puudub meditsiini esimene lüli, perearst. Näiteks Jõgeva maakonnas polnud tükk aega ühtegi lastearsti.

Kõige rohkem teeb haiglajuhtidele muret määrus “Haigla liikide nõuded”, mis paneb paika, milliseid teenuseid eri haiglad osutada tohivad.

Eriti paradoksaalse näo võtab olukord neil juhtudel, kui tõsisemate tervisemuredega patsiendid tuleb kümnete või isegi sadade kilomeetrite kaugusele Tartu või Tallinna suurhaiglatesse saata ka siis, kui kasinamate raviõigustega kohalikel ja üldhaiglatel on olemas nii vajalikud ruumid ja vahendid kui ka pädevad tohtrid. Haiglaliikide nõuete määrus ei luba neil hädasolijaid lihtsalt aidata.