Grusiinid: Gruusia on alles esimene Venemaa ohver
Reimer kirjeldas Gruusia pealinna eileõhtust meeleolu: “Tbilisi purskkaevud purskavad, kuid rahu on ilmselgelt näiline. Kui inimestega rääkima hakata, purskub neist sisemine pinge välja.”
45-aastane taksojuht David, kellega Reimer rääkis, ei kuulu mobilisatsiooni alla — teenistusse on kutsutud kuni 40-aastased –, kuid ta oleks valmis kohe rindele minema. David on pärit külast, mis sai sõjategevuse käigus tabamuse ja tema sugulased on hukkunud. Ta oli kurb, et polnud võimalik nende matustele minna, sest sõja tõttu sinna piirkonda ei lasta.
Taksojuht oli nördinud Euroopa Liidu tegevusetuse pärast. Ta küsis Eesti ajakirjanikuga rääkides, kus siis on need demokraatlikud põhimõtted, kui Euroopa Liidu liikmed ei võta midagi ette ning peavad tähtsamaks Venemaalt saadavat gaasi.
David teadis, et Eestist on Gruusiasse tulnud ka ametiisikuid, kelle toetust ta hindas, kuid pikisilmi ootas lihtne mees Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy saabumist.
Oma presidendi Mihheil Šaakasvili suhtes on grusiinid Reimeri sõnul kriitilised. “Nad peavad alanud sõda Saakašvili eksliku poliitika tagajärjeks. Liiga suure Venemaa vastu ei oleks tavainimeste arvates pidanud niisugust poliitikat ajama, nagu Gruusia president seda tegi.
Kui rahvusvaheline toetus Gruusiale jääb nõrgaks, siis võidakse olla nõus Saakašvili võimult kõrvaldamisega,” võttis Reimer kokku muljed, mida ta laupäevast saadik teel Gruusiasse Praha, Minski ja Jerevani kaudu grusiinide suust oli kuulnud. Minski lennuväljal ja Jerevani lennukis kohtas ta grusiine, kes kiirustasid koju. “Enamik neist läks oma kodu kaitsma ega soovinud ise sõdima minna. Need olid enamasti Venemaalt ja sealse propaganda mõju alt tulnud,” lausus Reimer.
Eesti ajakirjanik pole kuulnud ühtki halba sõna ei osseedi, abhaasi ega ka vene rahva suhtes. “Vastasena määratlevad nad Venemaad ja on impeeriumi käitumisest šokeeritud.”
