Kadri Simson rääkis täna riigikogus põhiõiguste ja vabaduste riivete üle ning kaitsepolitseiameti ja prokuratuuri olukorraarutelul, et vandekohus on meie teadvuses traditsiooniliselt rakendamist leidnud angloameerikaliku õiguskultuuriga riikides. "Eesti puhul on aga oluline silmas pidada seda, et 2004. aasta kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisega võtsime me uue suuna ja pöördusime võistleva menetluse poole."

Suur osa meie kehtivast õigusest pärineb Euroopa Liidust ja tulles korraks päevapoliitikasse, siis ESM-iga liitudes andsime mõista, et me oleme valmis osa oma suveräänsest otsustusõigusest ära andma. Seetõttu vandekohus oleks samm teises suunas. "Vandekohus oleks demokraatia ülim väljendus. Niimoodi, läbi vandekohtu saab anda osa võimust otse sellele, kellele võim demokraatlikus ühiskonnas kuuluma peaks. Vandekohus on kohtuvõimu andmine tagasi rahvale."

"Teine oluline punkt selle vandekohtu juures on loomulikult see, et nii jagataks meie väikeses ühiskonnas vastutust läbi vandemeeste, kes teevad otsuse süütuse üle, ja kohtuniku, kes määrab siis karistuse karmuse," põhjendas keskfraktsiooni esimees Simson.

"Võistlev protsess ja vandekohus ei oma mingit seost, nimelt inkvisitsioonikohus, teatavasti, on võistlev," sõnas Gräzin. "Teine asi – vandekohus, angloameerika, no tule taevas appi! Venemaa-Prantsusmaa, kus siin anglo-ameerika?"

"Kolmandaks, mulle tundub, et te olete palju lugenud Ameerika raamatuid, Harper Lee "Tappa laulurästas" - vandemehed mõistavad süütu inimese süüdi. Anatoli Koni Zassulitši kohtuasi – süüdi olev inimene mõistetakse õigeks," rääkis Gräzin.

"Olukorras, kus Eesti kriminaalprotsessi lahutamatuks osaks on sellised menetluslikud toimingud nagu prokuröri intervjuu, kapo juhi meenutused ja arvamused jne, miks sa arvad, et vandekohus nendes tingimustes, kus selles väikses riigis toimub kõik läbi ajalehe, et vandemehed ei muutu lintšikohtuks? Kas ei ole nii, et professionaalne kohtunik on Eestis viimane, kes veel õiguse eest seisab?" küsis Gräzin.