Gräzin: enne, kui me hakkame likvideerima vallavanemaid, likvideerime presidendi

Reformierakonna riigikogu liige Igor Gräzin lubas peale viimase kahe päeva sündmuseid hakata ette valmistama põhiseaduse muudatust, et presidendi institutsioon Eestist üldse ära kaotada.

Kuidas eilset päeva kommenteerite?

Ärme võta ükshaaval, vaid kahte päeva kokku. Kõige paremini iseloomustas seda ajakirjanik Indrek Treufeldt, kes kasutas sõna „mäng“. Mida edasi, seda mängivamaks ja vähem tõsiseks see kõik muutus. See pildistamine, meelega ja mitte meelega. Kui ma tahaks presidendivalimisi paremaks muuta, läheksin koos Helir-Valdor Seederi ja Ülle Madisega riigikohtusse. Niipea, kui esimesed hakkasid fotot tegema, on rikutud valimiste salajasuse põhimõtet. Kui üks inimene avalikustab, paneb ta surve alla ülejäänud sada. Põhiseadus näeb ette salajase hääletamise, sest hääletamine ei pea ja tegelikult ei tohi minna mööda parteijooni, vaid mööda inimlikke jooni.

Kui mina olin päris alguses põhiseaduse loomise juures ja mõtlesime presidendi peale, siis meil jooksid läbi sellised kandidatuurid nagu Jaan Kross, Arvo Pärt, Enn Soosaar, aga mitte see, mis praegu toimub. Inimesed, kes on presidendid nö sünni ja kultuurilise oleku poolest. Juba see fakt, et toimuvad presidendidebatid, kinnitab, et seal presidente ei ole. Inimene, kes peab debatis tõestama, millised on tema vaated, on definitsiooni järgi ebapresident. Järelikult, mis siin öelda saame.

Mina olen Hamleti olukorras. Kas pean astuma juriidilisi samme, et olemasolevat süsteemi parandada, mis annab alati halva tulemuse, annab presidendi, keda Eestil vaja ei ole, või las see masin laguneb iseenesest. Arvan, et mitte eile, vaid üleeile öösel algas kõige sügavam riigiõiguslik kriis, mis meil üleüldse kunagi olnud on. Lõplikult perverteeriti, labastati, lagastati ära presidendi institutsiooni valimismehhanism. Nüüd on küsimus, kas me tahame, et meil oleks halb president läbi heade valimiste või mingu valimissüsteem vastu taevast ja kadugu president ära. Ma kaldun teisele poole, aga minu jaoks on see küllalt raske eetiline dilemma. Kui tead, et mingi asi on halvasti, siis iga inimene katsub parandada. Et ma tagantpool enam ei hääletanud, ei ole kuidagi seotud, kõik 7-8 kandidaati on hästi sümpaatsed inimesed, kõigil on oma sümpaatsed vead ja puudused, aga ma oleks täpselt samamoodi täna rääkinud siis, kui oleks kandideerinud Nelson Mandela või ema Teresa. Küsimus pole inimestes. Küsimus on selles, et Eesti parlamentarism presidenti ei vaja.

Eesti parlamentarism on ennast tõestanud läbi kahe raske kriisi. Üks oli pronksiöö. Eesti riik ei kõikunud ja parlament hoidis riigi üleval. Majanduskriis, kui tegime kärpeid, krokodillide komisjonid ja värgid. Oli halb, matuserahad läksid, hambarahad läksid, aga Eesti riigi alused ei kõikunud, mis tõestas, et me saame hakkama. Eesti riik toimis kogu aeg presidendi kiuste. Lõpuks on asi muutunud groteskiks. Räägime presidendist kui riigipeast, aga teeme diile kahe tunni kaupa. Täna on see kõige parem, homme on too kõige parem, ülehomme too. Seda küsimust, kes oleks Eestile parem president, ei ole keegi esitanud väga lihtsal põhjusel, Eestil ei saagi olla kõige paremat presidenti, saab olla kõige halvem president. Eesti kõige halvem president on see, kes istub parajasti Kadriorus, sest teda ei ole vaja.

Sõltumata isikust ja tegudest on ka kõige parem inimene sellel kohal mõttetu ja kasutu?

Jah. Kasvõi ema Teresa. Ainult erinevalt Toomas Hendrik Ilvesest ema Teresa saaks aru, et presidendi institutsioon Eestis on muutunud amoraalseks. Kuna Ilvese moraalitaju on mõnevõrra kärbunud, siis ta seda ei märka. See on ainus vahe. Nüüd, kui presidendi kui inimese autoriteet on ka madalseisus – valimine läks seadusevastaselt, kui öösel hakkasid Facebookis ilmuma valimissedelid – kui lisame, et tegemist on ka isikuga, kes on ka moraalselt presidendi institutsiooni viinud madalseisu, siis ajalugu näitab, et nüüd on õige aeg see vananenud, 1930. aastatest pärit institutsioon ära lõpetada, sest 21. sajandisse see ei sobi.

Selleks vajalik põhiseaduse muutmine on puhtalt kättevõtmise asi, tulge ettepanekuga välja, otsige toetust…

Selle kohta ütlen niimoodi, kui ütled, et nii peab olema, siis ütlen, et saab tehtud. Eks juba viimane aasta ole juba tegeletud.

On vaja kedagi, kes kirjutaks põhiseaduse muudatuse versiooni valmis ja hakkaks seda müüma.

Täpselt nii lähebki. Mingisugune eelnev kokkulepe põhiseaduskomisjoni ja Laanetiga on olemas. Ühte asja tuleb arvestada, see on üks lihtsamaid ja tähtsamaid osi riigihaldusreformist. Enne, kui me hakkame likvideerima vallavanemaid, likvideerime presidendi. Asjad peavad käima õiges järjekorras. Üks teist ei sega, aga see on üks ja seesama protsess.

Üks tubli vallavanem on olulisem kui üks president?

Mitte mõnevõrra. Keskmine ja keskmisest veidi viletsam vallavanem on Eestile olulisem kui hea president. Vallavanem on kümneid kordi olulisem.

Sest tal on tegelik mõju sellele, kuidas inimesed elavad?

Muidugi. Tema seisab mingite reaalsete asjade eest, viib ellu poliitikat. President lihtsalt on seal. Oleme täiskasvanud inimesed, aga tegeleme väljamõeldud asjadega. President on nagu Monopoli mängus nagu see paberist väljalõigatud raha. Temaga saab mängida, aga tema eest ei saa väljaspool seda tuba midagi osta.

Kalle Laanetiga on kokkulepe, et põhiseaduskomisjonis lastakse see mõte töösse?

Jah, jah, saab tehtud. Olen tegelenud sellega 12 aastat, see on esimene kord, kui keegi sellele tähelepanu pöörab.

Kas sain õigesti aru, et eile kolmandas voorus jätsite teie Kallase poolt hääletamata?

Ütleksin, et ma ei hääletanud eriti aktiivselt.

Oli see seotud Kallase isiku või presidendivalimistega?,

Kindlasti mitte. Ma ei oleks aktiivselt hääletanud ka ema Teresa poolt. Keegi ju valitakse praegu igal juhul ära. Sellepärast olengi mittehääletamise positsioonis, et keegi, kes sinna läheb, ei saaks vaadata, et ajan kellegi isiklikku asja, isiklikult Mailis Repsi, Siim Kallase või ükskõik kelle vastu. Jutt on institutsioonist.

Eile oli Reformierakonna juhatuses pikk istung, kus arutati presidendivalimisi. Mis seal toimus?

Kuna seal arutati ainult presidendivalimisi ja kuna mina selle küsimusega ei tegele, siis tegelesin sel ajal hoopis teiste asjadega. Mul oli üks videokonverents. Olen ühe teadusajakirja toimetuskolleegiumi liige, me kinnitasime järgmise aasta jaanuarikuu numbri sisukorda ja see värk oli palju tähtsam.