Sihtasutuse Koos HIV vastu asutaja ja juhi Vilja Toomasti hinnangul näitavad uurigu tulemused, et vaatamata 29 aasta möödumisest esimesest HIV-positiivse diagnoosimisest Eestis, on ühiskonnas HIVi suhtes ikka veel palju teadmatust.

"Samas just teadlikkus HIV-levikust ja tänapäevastest ravivõimalustest aitaksid panna piiri HIV-epideemia levikule," tõdes Toomast. "Kui inimesed võtaksid HI-viiruse suhtes testimist loomulikuna ja suhtuksid teemasse ilma häbitunde ning eelarvamusteta ning teadvustaksid, et HIV-diagnoos ei tähenda elu lõppu, oleks meil võimalik uute nakatunute arvu tuntavalt vähendada."

GSK tellitud uuringus selgitati välja, millised on Eesti elanikkonna HIV-alased teadmised ja hoiakud.

Paljud tunnevad end ohustatuna

Üle kolmandiku ehk 35 protsenti eestimaalastest tunnistab uuringus, et tunneksid end ohustatuna, kui nende kollektiivis oleks HIV-positiivne inimene.

Seejuures ülejäänud kaks kolmandikku (65 protsenti) ei näe enda jaoks ohtu, kui kollektiivis oleks igapäevaselt ka HIV-positiivne inimene.

Enim tunneks end ohustatuna 35-49-aastased inimesed, kelle seast vastas jaatavalt 42 protsenti inimestest. Muust rahvusest inimestest tunneks end HIV-positiivsega koos töötades ohustatuna 51 protsenti, eestlastest arvas samamoodi 28 protsenti vastanutest.

Keskmisest vähem tunneksid end ohustatuna eestlased, alg- ja põhiharidusega inimesed ja elanikud väljaspoolt Tallinnat, Harjumaad, Ida-Virumaad ja Tartumaad.

Valdav enamus peab narkootikumide süstimist viimaste aastate peamiseks HI-viiruse leviku viisiks

Seitse elanikku kümnest leiab, et viimastel aastatel on Eestis HIV levinud peamiselt süstivate narkomaanide seas. 25 protsenti eestimaalastest nimetab HI-viiruse peamiseks leviku viisiks sugulist vahekorda.

See fakt näitab, et enamik Eesti elanikke ei tea, et HIV ei ole enam kaugeltki ainult riskirühmade haigus. Terviseameti andmetel sai 2016. aastal 57 protsenti inimestest HI-viiruse sugulisel teel, kellest ligi 60 protsenti olid vanuses 25-39.

Paljud ei usu HIV-positiivse elukvaliteedi säilimisse

Kolmandik Eesti elanikkonnast kas ei tea või ei usu, et HIV-positiivse inimese tervis ja elukvaliteet võiksid HIV vastase ravi ajal säilida. See võib uuringu tegijate sõnul tähendada seda, et ilmselt on ühiskonnas veel vähe räägitud HI-viiruse vastaste ravimite efektiivsusest ning ravi saavate HIV-positiivsete patsientide elukvaliteedist.

Veelgi vähem teatakse, et HI-viiruse vastased ravimid suudavad vähendada või välistada viiruse edasikandumist. 44 protsenti vastanutest ei usu, et ravimid suudavad viiruse ülekandumist peatada – keskmisest enam on sellisel arvamusel 25-34-aastased eestlased, kes elavad väiksemates Eesti piirkondades.

Inimesed peavad testimist oluliseks

Samas ilmneb uuringust, et ligi 90 protsenti vastanutest peab regulaarset HIV-testimist täiskasvanud elanike seas vajalikuks. Kõige enam vastasid nii muust rahvusest naised vanuses 15-24. Kahjuks ei peegeldu vastused aga möödunud aasta testitute arvus. Terviseameti andmetel tehti HIV-test 2016. aastal 157 472 inimesele, nende seas kohustuslikus korras testitutele, näiteks seoses raseduse või veredoonorlusega.

Terviseameti andmetel on 2017. aasta novembri lõpu seisuga HIV diagnoositud Eestis juba 207 juhul, mis asetab meid jätkuvalt kõrgeima HIV-levikuga riikide hulka Euroopa Liidus.

1. detsembril tähistatakse 29. korda ülemaailmset AIDSi vastu võitlemise päeva (World AIDS Day).

Uuring
Perioodil 01.11.–10.11.2017 läbiviidud uuringu tellis ravimifirma GSK ja viis läbi uuringufirma Kantar Emor.


Uuringu sihtgrupiks olid Eesti elanikud vanuses 15-74 eluaastat.


Kokku küsitleti 1303 elanikku ning tegemist on Interneti kasutajate esindusliku valimiga. Valim on kaalutud Eesti elanikkonnale vastavaks vanuse, soo, rahvuse ja hariduse lõikes.


Uuring viidi läbi veebiintervjuudena CAWI-bussi meetodil (Computer Assisted Web Interviewing) eesti ja vene keeles.


Veebiintervjuude läbiviimisel kasutati Kantar Emori kontaktbaasi (sisaldab ca 50 000 kontakti). Uuringu käivitamisel saadeti vastajale e-maili teel link Kantar Emori veebiküsitluse serveris asuvale ankeedile ning paluti ankeet ära täita. Igale vastajale saadeti e-maili teel kutse uuringus osalemiseks koos isikliku juurdepääsuparooliga. See välistas ankeedi korduva täitmise sama inimese poolt.