Üldistades tähendab see, et iga kuues Eestis elav laps (kuni 17-aastased - K.R.) puutus aasta jooksul kokku ravi vajavate vigastustega. Poiste seas esines vigastusi rohkem (56%) kui tüdrukutel. Aastate jooksul on vähenenud vigastused imikutega, kuid lisandunud vigastusi vanuserühmas 11–17 aastat.

Peamisteks põhjustest oli kukkumine, elusa ja eluta jõu mehaaniline toime, mis moodustasid kokku 86% kõigist vigastuste põhjustest. Teine levinud vigastuste põhjus oli libisemise ja komistamisega seotud kukkumine samal tasapinnal (43,8% kõikidest kukkumiste põhjustest). Üpris levinud olid ka mänguväljaku varustusega seotud kukkumine, mis moodustas 11,6% kukkumise põhjustest.

Vigastada saadi peamiselt kodus (41% kõikidest vigastuste kohtadest) ning aastate jooksul ei ole kodus saadud vigastuste arv muutunud. Järgnesid kool või muu avalik hoone (ligi 17%) ning spordiväljak või -asutus (keskmiselt 13%).

Peamiseks tegevusteks vigastada saamisel on puhke- ja vabaajaga seotud tegevused (43%), sellele järgnes sportlik tegevus (20%).

Suurem osa vigastustest olid pindmist laadi (37% kolme aasta juhtudest), neile järgnesid luumurrud (20% kolme aasta juhtudest) ning haavad ja nihestused (kumbki 15% kolme aasta juhtudest).

Aastas vajas vigastuse tõttu haiglaravi keskmiselt 2200 last, mis teeb umbes 4% kõikidest laste vigastusjuhtudest. Kolme aasta jooksul antud näitaja osas muutust ei tähelda.

Erinevate maakondande võrdlusest pole statistiliselt olulisi muudatusu võimalik välja tuua mujal kui Valgamaal, kus on täheldatav kõigi kolme aasta jooksul juhtumite vähenemine.

Kolmel vaatlusalusel aastal hukkus vigastuste tõttu kokku 61 last. Surmavaid vigastusi said rohkem poisid (64%). Surmavatest vigastust oli suurimaks põhjuseks tahtlik enesekahjustus, mis moodustas 22% juhtumitest.