EKRE eristus kohalikel valimistel teistest erakondadest selle poolest, et nende toetus oli üsna stabiilne, aga samas oli sellel selge lagi. Kahes Raplamaa vallas saadud 18 protsendist rohkem hääli nad ei saanud. EKRE ei võitnud kusagil valimisi.
Oma parima tulemuse, 17,9 protsenti, tegi EKRE Märjamaa vallas. Ometi andis see alles kolmanda koha vallas. Rapla vallas saadi 17,7 protsenti häältest ja jäädi samuti kolmandaks. Mujal Eestis oli EKRE valimistulemus kõikjal veel madalam.
Selle poolest eristub EKRE teistest populaarsetest erakondadest, kes kõik suutsid kusagil valimisvõidu saavutada, mõnel pool seejuures märkimisväärse valimistulemusega.
Näiteks võitis Reformierakond valimised Kanepi vallas 64 ja Rae vallas 53 protsendi häältega. Üleriigiliselt tagasihoidliku tulemuse teinud IRL sai aga Muhu vallas tervelt 76 protsenti häältest. Miks ei suutnud EKRE kusagil seda tulemust korrata?
Kolumnist Ahto Lobjakas pakkus välja mitu võimalikku selgitust. Kõigepealt on EKRE tipukeskne, liidrid ise tunnistavad, et ladvikust väljaspool inimesi ei tunta. See peaks muuhulgas tähendama, et 2019. aasta riigikogu valimistel ei suuda EKRE konkureerida kohalike valimiste valimisliitude häälte pärast, mida oli ligi veerand koguhäältest ning mis on suuresti Tallinnast ja mujalt linnadest väljas.
Teiseks on EKRE ennast teadlikult positsioneerinud äärmusse, vastandusse kogu poliitilise süsteemiga. Liberaalsetes demokraatiates tähendab see enda atraktiivsuse automaatset piiramist. Ta tõi näite, et Saksamaal umbes 87 protsenti inimestest ütleb, et ükskõik kui õiged AfD mõtted ka poleks, nemad paremäärmuse poolt ei hääleta.
Sarnaselt Saksamaaga mõjub Eestis Lobjaka sõnul see, et meil on tugev paremtsentristlik partei Reformierakond. Äärmusest mitte kaugel tuleb kätte see piir, kus Reformierakond ja IRL pakuvad sama agendat, aga mõistlikult.
Lisaks leidis ta, et kohalike valimiste ajal hakkas EKRE flirtima naeruväärsusega ja sisuliselt taandus homoteemaga ühe teema erakonnaks. Ta tõi näiteks selle, kuidas üks EKRE kandidaat pidas kiusamisvastaseid lillasid karusid lasteaedadesse tungiva homopropaganda märgiks.
Jaak Madison oli EKRE linnapeakandidaat Viljandis. Tema isiklikult sai paremuselt teise tulemuse linnas, aga erakonna 9,5 protsendilise toetusega ta rahule ei jäänud.
Ta tõi EKRE nõrkusena välja, et nende nimekirjas polnud koolide ja lasteaedade direktoreid, kirikuõpetajaid ja teisi kogukonnas tuntud inimesi. "Kohalikud valimised on alati tõestanud, et väga palju hääletatakse tuttava, naabri, õpetaja ja perearsti poolt sõltumata erakonna nimekirjast," kommenteeris Madison.
Tema sõnul on EKRE-l 120 uut inimest volikogudes üle Eesti, enamiku jaoks see esmakordne taoline poliitiline kogemus. Eesmärk on, et nad saaksid aimu kohalikust poliitikast, tööst komisjonides, opositsioonis ja koalitsioonis, eelarve tegemisest ning töötaksid end üles, et EKRE-l oleks 2019. aasta riigikogu valimistele minekuks tugevam üleriigiline nimekiri.
Madison leidis, et riigikogu valimisteks on EKRE-l vaja rohkem jõudu ja kogemusi. Vaja on leida rohkem toetajaid ja ressurssi, et mitte jääda varju, kui Reformierakond ja Keskerakond kaks nädalat enne valimisi massiivset kampaaniat tegema hakkavad.
