„Iisraeli vastulöögi legitiimse aluse, casus belli suhtes ei saa raketirahe all vaidlust olla. Iisraelil kui suveräänsel riigil on õigus enesekaitseks, mis tähendab õigust oma kodanikke kaitsta ja elimineerida ründajaid ning nende edaspidist võimet uuesti rünnata. ÜRO põhikirja Art 51 järgi on igal riigil igiomane õigus enesekaitseks,” kirjutab Glikman Postimehes.

„Tekkinud skisofreenilises olukorras on võimalik küll manipuleerida Genfi konventsiooni 3. artikli üle ja väita, et tegelikuks ründajaks on mitteriiklik Hezbollah. Pole sisulist vahet, kas Iisraeli ründasid Liibanoni regulaarväed või Liibanoni valitsuse aktsepteeritud ja vabalt tegutsev terroristlik organisatsioon, mis kuulub muuseas ka valitsuse koosseisu. Näiteks, USA ründas legitiimselt 2001. aastal kauget Afganistani, kuna viimane võimaldas Talibani kui terroristliku organisatsiooni tegevust oma territooriumil.”

Glikman osutab, et Liibanon on jätnud täitmata ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1559, mis kohustas Hezbollah’ desarmeerida. „Hezbollah´ga valitsuskoalitsiooni heitnud Liibanoni valitsuse reaktsioon meenutab juudi pärimuse kohast hutzpa´t, mis tähendab enda minetuse ärakasutamist vabandatavuse alusena. Näitena võib tuua mõlemad vanemad tapnud poja, kes palub kergemat karistust põhjusel, et ta on nüüd orb.”

On kahetsusväärne, et vasturünnakute käigus hukkub tsiviilisikuid, osutab Glikman ning märgib, et tsiviilohvreid põhjustab see, et Hezbollah peidab end inimkilbi taha. „Tsiviilohvrid on terroristidele eesmärk omaette. Hezbollah ründab nimme just tsiviilobjekte. Iisrael seevastu püüab vältida tsiviilohvreid, näiteks heites hoiatavaid lendlehti potentsiaalse rünnaku piirkonda. Põhilised löögid on saanud Hezbollah´ tegutsemiskohad, mitte aga Beiruti kesklinn.”

Glikman väidab, et Iisrael ei pea oma kodanikke ohverdama, vältimaks võimalikke tsiviilohvreid teises riigis, mis lahkelt võimaldab tema ründamist. „Oma kodanike elu kaitsmine on jus cogens ehk ülim põhimõte. Tsiviilohvrite eest kannavad vastutust üksnes terroristid.”

Isegi, kui Iisrael alluks Prantsusmaa-suguste riikide survele ja jääks käed rüpes ootama, kuni tema kodanikud hävitatakse, ei tähendaks see Hezbollah´ ja teda toetavate režiimide taltumist, kirjutab Glikman. „Islamifundamentalistid teevad piiblirahvasteks olevatel juudiusulistel ja kristlastel sama vähe vahet, kui meie islami erinevate voolude vahel. Neid tegelasi häirib eelkõige see, et Iisrael on Lähis-Idas ainus mittemuhameedlik riik, pealegi veel endaga kenasti toimetulev demokraatia.”

Naiivse lahendusena on pakutud vaherahu, osutab Glikman. „Tõepoolest, enamiku moslemiriikidega on võimalik rahulikult koos eksisteerida ja rahvusvahelisi lepinguid sõlmida. Jääb aga arusaamatuks, mida peaks endast kujutama leping islamifašistliku terroristliku organisatsiooniga, mille eesmärgina on must-valgel kirjas Iisraeli ja juutide hävitamine?„

Glikmani sõnul oleks absurdne uskuda, et Iisrael hakkab läbi rääkima enda hävitamise küsimuses. „Ennasthävitav oleks lõpetada terroristlike sihtmärkide tulistamine Iisraeli poolt, kuna Hezbollah jätkaks takistamatult pommitamist. Holokausti kogemus on näidanud, et vastuhakk annab enam šansse ellu jääda kui brutaalselt pealesurutud reeglitele allumine,” nendib Glikman.

„Pealegi, Hezbollah hindab igasugust vastutulekut nõrkuse tunnusena, meenutagem siinkohal Iisraeli vägede väljaviimist Lõuna-Liibanonist, mis tekitas erilise tapahimu. Pakutud ÜRO vägede kohalolek ei annaks tulemust, kuna see kontingent ei ole seni suutnud konflikte talitseda. Kõne alla saaks tulla NATO vägede sisseviimine Lõuna-Liibanoni, kuid pärast seda, kui Iisrael on ära teinud hädavajaliku osa terrorismivastasest võitlusest.”