Eesti tulemused on uuringus küll väga rõõmustavad, aga kui vaadata, kus veel natuke arenguruumi on, siis hakkab silma matemaatika. Võrreldes 2006. aastaga on Eesti selles aines maailma riikide võrdluses isegi kolm kohta kukkunud, 14. kohalt 17-le. Miks on see teie arvates nii, kas viimastel aastakümnetel on eesti kool läinud liialt humanitaarsuunda?

Arutades Gustav Adolfi gümnaasiumi reaalainete õppetooli juhatajaga seda olukorda, jõudsime arusaamisele, et PISA uuringute tulemuste põhjal maailma mastaabis matemaatikas kolme koha võrra kukkumine ei ole eriti märkimisväärne langus. Õpilased on aastati erinevad. Reaalained on suhteliselt rasked ja meil õpetatavad ainemahud ka küllaltki suured. Uus õppekava toob siin teatud leevendust ja diferentseeritust.

Humanitaaria valdkond tundub õpilastele kergem, kuid olen veendunud, et järjest enam hakkab reaalainete õpetamises rolli mängima õpetaja isik — kuidas ta suudab ainet õpilastele õpetada ja ka turundada, see tähendab leida seoseid muude valdkondadega. Sellepärast olengi veendunud, et õpetaja ametit saavad pidada vaid parimatest parimad spetsialistid ja mitmekülgse kultuuritaustaga inimesed.

Teise murekohana hakkab silma see, et poiste funktsionaalne lugemisoskus ehk loetust arusaamine jääb tüdrukute omast oluliselt maha ja see vahe on Eestis isegi suurem kui maailmas keskmiselt. Mis on selle põhjused ja kuidas saaks seda vahet vähendada?

Võib arvata, et poisid on varasest lapsepõlvest alates seotud üha enam arvutitega ning puhast aega lugemiseks ja loetu mõistmiseks ning mõtestamiseks jääb vähemaks. Teisalt on täiesti loomulik, et kasvueas ongi tüdrukud kiirema arenguga ning poisid jõuavad järele gümnaasiumiosas.

Ma ei näe selles midagi hirmsat, et meie näitajad on maailmaga võrreldes veidi madalamad. Eestlased on põhjamaine rahvas ning noored arenevad ja kasvavad väljakujunenud tempos. Midagi drastilist ju ei ole, ja vaadeldes lõpptulemusi oleme ju väga tublid.

Kuidas te üldiselt uuringutulemusi hindate, kas neist on kuidagi ka kooli juhtimisel kasu?

Kui hinnata uuringutulemusi kogu Eesti kontekstis, siis võib-olla aitab see tõsta õpilaste, õpetajate ja koolijuhtide enesehinnangut, et me oleme tublid. Kooli juhtimises PISA-uuringu tulemused väga konkreetseid otsuseid tegema ei pane. Eelkõige tuleb need teadmiseks võtta ja arvestada üldisi trende. Eesti mastaabis teab niigi iga kool enam-vähem oma taset ja positsiooni, olgu see siis linna, maakonna või kogu Eesti võrdluses.

Pigem olengi järjest enam arusaamisel, et Eesti haridussüsteemi võtmeküsimuseks on tugeva põhikoolide võrgustiku väljaehitamine. Ja tõenäoliselt on kõige mõjusamaks vahendiks ka siin sund, kontroll ja konkurents.

Kui nõrga gümnaasiumi sulgemiseks hääletavad õpilased jalgadega, st nad lihtsalt sinna ei lähe, siis põhikooli laps peab saama käia koolis kodu lähedal, sest väike laps ei lähe kodust kaugemale. Seega peavad kooli taseme eest hoolitsema kohalik omavalitsus ja vajadusel ka riiklikud hariduse kvaliteedi eest hoolitsevad asutused.