Veebilehel politcom.ru ilmunud essees “Gaas tuumarelvade asemel” kirjutas Moskva kommentaator Nikolai Pahhomov, et tulevikus hakkavad gaasi- ja naftajuhtmed täitma rolli, mida külma sõja ajal täitsid tuumarelvad — see tähendab, et helesinised torud ning nende kontrollijad “määravad maailmapoliitika päevakorda”, kirjutab Goble Eesti Päevalehe arvamusküljel.

Financial Times Deutschland avaldas artikli, kus kolumnist Wolfgang Münchenau väidab, et Schröderi ajal suurenes Saksamaa “strateegiline sõltuvus Venemaast ja ennekõike Vene gaasist”. Samal ajal halvenesid riigi suhted USA-ga.

Praegune õhustik Berliinis meenutab Münchenau väitel “Rapallo perioodi”, viidates Nõukogude Liidu ja Saksamaa lähenemisele 1920. aastatel, mil mõlemad riigid olid diplomaatiliselt isoleeritud.

„Selle uuelaadse olukorra järelmid on eestlastele ja teistele nende kahe suurriigi vahelisel alal elavatele inimestele juba selged,” nendib Goble.

„Ning Balti mere põhja gaasijuhtme ehitamist tuleb vaadelda just selles kontekstis — nii nagu ka Moskva otsust kasutada gaasi relvana Ukraina ning teiste selle piirkonna riikide, sh Eesti vastu.”

Üks põhjus, miks uus torujuhtmete-kui-tuumarelvade strateegia on nii edukas, peitub tõsiasjas, et vaid väga vähesed inimesed on valmis tunnistama, et Moskva kavatseb energeetikat kasutada just sel viisil, leiab Goble.

Euroopa ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Javier Solana ütles detsembri algul Kiievis Ukraina ametnikele, et Saksa–Vene plaan ehitada Balti riikidest ja nende naabritest mööda minev gaasijuhe on pelgalt “äriotsus” ning et ta on kindel, et “seda ei kasutata poliitilise surve instrumendina”.

Solana ütlus ning Vene ametivõimude paralleelsed kinnitused meenutavad Hollywoodi B-kategooria õudusfilme, nendib Goble. „Neis filmides ütlevad püssimehed oma ohvritele vahetult enne tulistamist, et nad ei peaks olema tigedad. Ja kõige krooniks ütlevad palgamõrtsukad: “See ei ole midagi isiklikku. See on lihtsalt äri.”