“Vaata ise, mis siin toimub,” näitab Jüri tööriistakuuri. Jalgrattad on ta juba mujale hoiule pannud, sest töötoas ei saa enam midagi hoida. Jüri mõõdab pulgaga vee sügavust tööriistakuuris — oma pool meetrit tuleb ära. “Keldris olid ka produktid,” ohkab Jüri, sest keldrisse mineku peale ei maksa isegi mõelda. Trepp on triiki vett täis.


Katuselt on vaade vägev — kõikjal maja ümber laiutab vesi

Katuselt avanevast vaatest on näha, et vesi on asunud vallutama ka kõrvalaedu. Siiski, just see maja asub kõige madalama koha peal, seega on põhiline uputuste koht siin.

“Õunapuud on vanad, need peavad vastu, pirnipuu läks välja,” kirjeldas Jüri, kuidas kevadine uputus viljapuudele mõjub. Kirsipuud on samuti alles. Sellist suurt uputust nagu eelmisel aastal ja kardetavasti ka käesoleval Jüri ei mäleta. Küll aga sooviks ta, et linn midagi ära teeks — aia kõrvalt jookseb läbi küll üks kuivenduskraav, aga tolku ei näi sellest olevat, sest viimane on samuti pilgeni vett täis.

Värav, kust saab kevadel paadiga sisse sõita

Aia Emajõe poolses otsas on ka värav ning majaomanik meenutab toredat juhust, kus ühed külalised eelmisel aastal said suisa paadiga hoovi sõita. Sel aastal veel vesi nii kõrge ei ole, aga aiavärav on praegugi juba sügavas vees.

Maja ehitades näib siiski olevat mõeldud võimalikule uputuseohule, sest majaomanik on ise ladunud tugevad maakivimüürid. Ka annab väikese vihje Emajõe lähedusest maja seinal olev 70ndate stiilis kahhelkiviplaatidest mosaiikpannoo, millel on kujutatud kolm karu, kes ennast suplusele seavad. Muide, majaperemehe enda tehtud.