FOTOLUGU: Vaata, kuidas on muutunud Eesti jõulukuused saja aastaga

 (12)

Kes kujutaks ette jõule ilma kuuseta? Isegi siis, kui juba ammu täiskasvanuikka oled jõudnud. Kuusk tuleb välja valida, koju tuua ja ära ehtida. Eestlaste seas muutus jõulukuuskede kodudesse toomine tavaliseks 19. sajandi teisel veerandil. Selle aja jooksul on muutunud nii kuused (on ju päris-metsakuused tänapäeval linnakodudes jäänud haruldaseks) kui ka see, mida kuuskedele ehteks riputatakse.

Iseenesest on tegu vana traditsiooniga, mil pole kristlusega seost. Kuusk oli vanade germaanlaste jaoks viljakusesümbol ning kuna rahvalikud jõulukombed on paljuski paganlikud, siis on ka jõulukuusk üks nendest, mis levis eelkõige saksa kultuuriruumis. Nii jõudis jõulukuusk ka meie maale. Esimesed teated jõulukuusest Raekoja platsil leiab 15. sajandist, kuid see ei välista, et kuuse-traditsioonid siinmail pole vanemad kui esimesed teada olevad kirjalikud allikad.
Üldiselt on jõulukuuske siiski kombeks seostada luterlastega ning levinud on legendid isegi sellest, et jõulukuuse idee olla pähe tulnud Martin Lutherile. See ei pea paika ning on raske tagantjärele selgitada, milline oli tema tegelik suhtumine kuuske. Kuid palju hilisematel kujutistel on harjutud Martin Lutheri perekonda kujutama jõulukuusekesega laual.

Esimesed kodused kuused olidki nii väikesed, et neid sai söögilauale panna. Ka kõige varasemad kuuseehted olid söödavad: õunad ja küpsetised. Lisaks riputati kuuskedele küünlaid. Kuuseehted hakkasid levima 17.-18. sajandil ning selleni viis ühel ikalduseaastal olemata jäänud õunasaak. Saksamaal Thüringenis on Lauscha klaasipuhujate linn, mille asukad on kindlad, et esimesed klaasehted valmistati just nende juures. Lisaks hakati valmistama ka messingist kujukesi (soovitatavalt ingleid) ja ülekuldama käbisid. Sellegipoolest olid veel 20. sajandi esimeses pooles lihtsa inimese peamiseks kuusekaunistuseks küünlad.

Jõulukuused ja nende ehted levisid 19. sajandi algusest ka teistesse maadesse: Kesk-Euroopa katoliiklikesse piirkondadesse, Ameerikasse, Venemaale. Rikastes kodudes oli auasjaks riputada kuusele kõige kallimad ehted ja puistata need üle hõbeniidiga. Aga 20. sajandi algul hakkas moodi minema ka minimalism. Ja kuna nendele aastatele oli omane pöörane tehnikaareng, siis hakkasid sakslased näiteks valmistama laevakeste- ja dirižaablite-kujulisi kuuseehteid. Seevastu Vene Impeeriumis, mille koosseisus me toona olime, läksid moodi klaasist kerad, käbid ja purikad, aga ka näiteks riidest tehtud mänguasjad ja paberimassist tehtud ehted, mis meile seonduvad pigem Nõukogude perioodi varasemate kümnenditega. Ameeriklased samal ajal ujusid vastuvoolu ning ehtisid 20. sajandi algul oma kuuski õunte ja maisiteradega. Angloameerika traditsioonis on oluline riputada kuuskedele ka võluri-kujusid, mis uskumuse kohaselt pidavat aitama kurjad vaimud eemal hoida.

Ehkki 1930. aastatel ehtis enamik eestlastest endiselt kuuski küünaldega, levis meie linnakodudes laiemalt klassikaline jõulusümboolika ning klaaskerad. Iseseisvuse kaotusega sattusime me Nõukogude Liidu koosseisu, kus jõule ja usklikke kuni maailmasõjani väga karmilt vaenati. Samas osutusid jõulutraditsioonid ka nõukogude võimust tugevamaks ja aastast 1935 ilmusid jõulukuused taas Nõukogudemaa avalikesse kohtadesse ja ka kodudesse. Muidugi ei püstitatud neid Kristuse sünnipäevaks, vaid nõukogude võimul olid oma ersatz-jõulud uue aasta ning nääride näol. See ei seganud muidugi eestlastel ka jõule pidamast, sest eelkõige Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel olid eesti-aegsed traditsioonid veel küllaltki tugevad ja õnneks on ka jõulude ja uue aasta vahel vaid kõigest nädal. Muidugi pidid jõulude tähistamisega olema ettevaatlikud nõukogude ajal need, kes unistasid „haljale oksale” jõudmisest või tahtsid karjääri teha parteiliini pidi.

Muidugi olid varased nõukogudeaegsed jõuluehted tagantjärele vaadates totakad. Stalini ajal tehti isegi klaasmunasid juhtide piltidega, lisaks riputati Nõukogude Liidus, mis ametliku retoorika järgi maailma kõige suurim rahuarmastaja oli, ka tanke, sõdurikujusid ja lennukeid. 1960. aastatest ka rakette. Kuid eestlastele jäid need kombed kuni nõukogude aja lõpuni võõraks. Suuremale osale meist seonduvad nõuka-aegsed kuuseehted ikkagi klaasivabrikutes massiliselt toodetud kerade, käbide, purikate ja kellukestega, mida nii mõneski Eesti kodus tänaseni võib kuuse pealt leida. Muidugi on suhtumine nendesse muutunud ning inimestes tekitavad need eelkõige nostalgiat.