Kallas pani perega parasjagu kartulit maha, kui äkki nägi künnivaos vedelemas veidrat eset. Et mees on oma valdustelt ka varasemalt ajaloolisi esemeid leidnud, on ta juba varunud ka arheoloogiat tutvustavat kirjandust.

"Esialgu täpselt ei teadnudki, millega tegu võiks olla, kuid mõni tund hiljem vastavat kirjandust lugedes tuli välja, et tegu võib olla sellise haruldase asjaga Eesti esiajaloo mõttes," rääkis Kallas.

Loomulikult ei tuvastanud eset üksnes Kallas oma kirjandust lugedes. Leiupaika tulnud muinsuskaitseamet võttis eseme talunikult ametlikult üle ja saatis Tartu ülikooli arheoloogia osakonda ekspertiisi.

Eksperthinnangu andis esemele Tartu ülikooli arheoloogia doktorant Kristiina Paavel ning 8. septembriks oli selge, et leitud tutulus pärineb pronksiaja keskpaigast või selle nooremast poolest - täpsemalt 1500-750 aastast enne kristlikku ajaarvamist.

"Sellised tutulused hakkasid vaikselt kasutusele tulema juba pronksiaja alguses," ütles Paavel. Ehkki pronksist ehtenööbid olid populaarsemad pigem Skandinaavia maades ja Põhja-Euroopas, aga mitte niivõrd Baltikumis, on muudest materjalidest - näiteks luust - sarnaseid ehteid leitud ka Ida-Euroopast.

Kallasel ei käinud läbi mõtetki, et jätaks tutuluse endale. "Selliseid asju on teistel ka tore muuseumis vaadata. Pronksiajastu leide Eestis on niikuinii vähe, ige selline leid on nagu sensatsioon ja aitab kaasa esiajaloo avastamisele," ütles Kallas.

Tutulus on rõivastuse juurde kuuluv ehisnööp, mis võib varieeruda erinevates suurustes - naistel tavaliselt suuremad, meestel väiksemad. Konkreetne leid aga võis Paaveli sõnul kuuluda oma väiksuse tõttu meesterahva rõivastuse juurde.

"Kesk-Euroopast on teada ka näiteid, kus tutulusi on ka peakatete külge kinnitatud. Samuti võisid need olla ka hobuse varustuse küljes kaunistusena, kuid meie regioonis on see haruldane," rääkis Paavel.

Ehkki Mäeltoalt leitud tutuluse servad on pisut kahjustada saanud, on Paaveli hinnangul ese üldiselt väga hästi säilinud. Konserveerimine ja puhastamine on Paaveli ekspertiisi kohaselt ebavajalik ja ebasoovitav.

Tutulus on Eestis leitud varem vaid ühel korral - 1836. aastal kivivare lõhkumisel Harjumaal Tuulas. See aga oli arvatavasti naisterahvale kuuluv vööehe, sest oli pisut suurem - diameetriga 71 mm.

Mäeltoalt leitud tutulusega analoogne ehe on korra leitud aga Leedust 1995. aastal. Soomest Paavelile teadaolevalt tutulusi leitud ei ole.

Kallas on Tartu ülikooli arheoloogialaborile tööd andnud varemgi. Eelmise aasta augustis kirjutas Delfi Kallase samuti märkimisvärsest leiust - putkkirves, mis samuti pronksiajast. Kirve leidis Kallas tutuluse leiukohast 400 meetrit kirde suunas metsa äärest. Kallase sõnul pole võimatu, et tutulus ja kirves võisid olla pärit samast ajast, miks mitte ka samade inimeste käest.

Tänavu juulis leidis aga Kallas oma valdustelt terve komplekti iidseid terariistu, mis esialgse oletuse kohaselt võisid kuuluda kunagisele puitesemete valmistamisele spetsialiseerinud käsitöölistele. Üheksa noa ekspertiis võib aga võtta kaua aega, sest olid kaetud paksu roostekihiga.

Ehkki värske kartulipõld tõi kohe esimesel hooajal kultuuriväärtusega ajaloolise saagi, ei ole Kallasel plaanis hakata oma valdustele seetõttu arvukalt uusi põlde rajama. Küll aga tal pole midagi selle vastu, kui tema viljakal territooriumil arheoloogilisi uuringuid tegema hakataks.