Oleviste oli hommikul kell 10 vabatahtlikke täis.
„Ja oleme lahked nende vastu. Kui mõni tuleb teist korda toidupaki järele – anname. Toitu jätkub,“ selgitasid korraldajad.

Firmad on sel aastal annetustega helded olnud. Veel eile õhtul helistas Hesburger ja saatis peole 800 õunapirukat. Kalevilt saabus 800 pakki komme. A le Coqilt tulid suured pudelid kaljaga. Aga ka linnaelanikud voorisid kirikusse, kaasas kastid mandariinide, kodumaiste taliõunte ja omatehtud piparkookidega.

„See on nii oluline: saime meestepesu,“ näitavad korraldajad. „Selle pealt hoitakse kokku. Ettevõte Friends tõi meile suure kotitäie.“

Ka kiriku köögis käis tihe sebimine. Marjastritsleid, kohupiimakorpe, glasuuritud piparkooke ja kiluvõileibu jooksis sinna ühtlase joana. Samal hommikul tuli korraldajale Riina Solmanile kõne: Sauel ootamas 500 kilo plaadikooki! Välja aitas kaitsevägi. Side- ja vahipataljoni sõdurid ruttasid koogile järele.

Kuid peamine oli supp: Swissotelist, lihane ja tummine.

Keskpäeval avas kirik kodututele-vähekindlustatutele uksed. „Igal aastal on neid vähem,“ kuulen enda kõrvalt. „Majandusel läheb vist hästi?“

Iga kodutu sai kaasa ka toidupaki. See komplekteeriti kaunis loominguliselt: igasse kotti paar hambaharja, jogurtit, putru, külmutatud suitsulõhefileed, küpsiseid. Töökäed liikusid kiiresti ja süsteemselt. „Nagu Hiina,“ teatasid Keila Waldorfkooli seitsmenda kuni üheksanda klassi õpilased. Nad olid vabatahtlikud esimest korda.

Üsna ukse ees sai iga kodutu võtta Merle Veesalu-Ranna käest tasuta raamatu „Pudelikorjaja käsiraamat“. Ürituse patroon Reet Linna lõi laulu lahti. Kodutud vaatasid seda kaunis jahedalt.

Toitu, näis, oli rohkem, kui tarbida jaksati. Oli ka hea, sest osa inimesi oligi tulnud arvestusega, et ehk saab head-paremat ka koju kaasa võtta - kaasas näiteks spordikott või mannerg supi tarvis.