Millal mehed elasid ning surid, on keeruline öelda. "Ühtegi hauapanust me ei leidnud," märkis Malve. Tartu ülikooli kõrvalt leitud skeletid võidi sinna matta ajavahemikus 13. sajandi keskpaigast 18. sajandi esimese pooleni. Just siis asus seal Tartu Püha Maarja kalmistu.

"Ülikooli vana keemiahoone ehitati ka kalmistule," märkis Malve. Seni leitakse endise kalmistu aladelt erinevate ehitustööde käigus inimluid. "Luustikke on palju, kuna kalmistu asus siin pikka aega," selgitas luu-uurija.

Skeletid olid maetud kirstudesse, kristlikke kommete järgi peaga läände. "Tegemist oli täiskasvanud meestega, üks oli üle 40 eluaasta, teine oli vahemikus 25-35 aastat," rääkis Malve. Ühel skeletil oli säilinud ka kolju, millel oli näha kolm paranenud traumat. Malve spekuleeris, et tegemist oli kas sõjamehega või tiheda baarikaklejaga. Kuna kõik vigastused olid paranenud, sai Malve kinnitada, et peavigastustesse mees ei surnud.

Kuigi on teada, et mehed ei surnud vägivaldselt, pole veel selge, mis nad teise ilma viis. Lisaks meeste skelettidele tuli kaevamise käigus välja endise kirikaia piirdemüür.