Ilma lasteta pole riigil ja rahval püsi, kuid  Eesti rahvastik vananeb ja väheneb. Nüüdishetke tööpuuduse asemel seisame juba lähiaastatel silmitsi terava tööjõupuudusega, sest tööturule sisenevad põlvkonnad on oluliselt väiksemad kui sealt lahkuvad, usuvad sotsid.

Juba praegugi on asi rahvastiku taastootmisest kaugel: perre sünnib keskmiselt 1,65 last, ehkki vanemad tahaksid kahte-kolme (statistiliselt teeb see 2,2). Uuringud näitavad, et tegelikku käitumist saaksid soovidele järele aidata riigi tuntav materiaalne toetus ennekõike, lastehoiu kättesaadavus ning teadmine, et ka töö kaotanud või/ja üksikvanem suudab oma lapsed üles kasvatada, neile täisväärtusliku lapsepõlve ja hea hariduse tagada.

„Võime küll öelda, et lapsed sünnivad armastusest, kuid lapsevanemad teavad väga hästi, et lapse üleskasvatamiseks on lisaks armastusele vaja kindlustunnet, et suudan lapsed ka üles kasvatada ja neile täisväärtusliku lapsepõlve tagada. Seda ka siis, kui kaotan töökoha või jään üksikvanemaks. Kui riik mõistab, et iga lastesse panustatud kroon või euro on käsitletav mitte kulu, vaid investeeringuna, on meil rahvana ellujäämiseks lootust,“ ütles endine rahvastikuminister Urve Palo.

Selleks, et põlvkondade vaheldumisest tingitud sündimus päris drastiliselt ei väheneks, peab potentsiaalsetel vanematel olema piisav kindlustunne, et Eesti riigis on iga laps oodatud.

„Majandussurutis tükkis tohutu tööpuudusega on aga näidanud risti vastupidist,“ tõdes Heljo Pikhof. „Meil on hinnanguliselt 45 000 last, kes kasvavad vaesuspiiril või lausa süvavaesuses, neist 10 000 on toimetulekutoetusest elavatest perekondadest. Neilt lastelt ja noortelt on enesehinnangu kujunemise ja sotsialiseerumise jaoks kõige õrnemas eas võetud eneseväärikus, sest töö kaotanud vanematel ei ole raha isegi lapse kõige elementaarsemate vajaduste rahuldamiseks. Riik ei tohi oma lastesse suhtuda kui võõraslastesse, muidu läheb seegi põlvkond ühiskonnale kaduma.“

Sotsiaaldemokraadid on läbi mõelnud pereprogrammi, mis pakub tuge igas eas lastele. Näiteks tahavad sootsid kolmekordistada lapsetoetusi, makstes igale lapsele-noorukile kuni 19-aastaseks saamiseni 60 eurot ehk ligi tuhat krooni kuus; jätkata SDE algatatud programmi „Igale lapsele lasteaiakoht“, suurendades riiklikke investeeringuid lasteaedadesse; kindlustada ka tegelikult tasuta ja igaühele kättesaadav põhi- ja keskharidus, mis sisaldab koolilõuna, koolisõidu, õpilaskodude loomise ja ülalpidamise, vähemalt kaks huvihariduse tundi nädalas, rääkimata juba koolilapsele
vajalikest töövihikutest ja kunstiõppe tarvetest.

„Meil polegi muud võimalust kui seada laste huvid populistlikust päevapoliitikast kõrgemale, sest sellest sõltub riigi kestmine,“ ütles Heljo Pikhof. „Iga viimane kui lastesse panustatud kroon või euro on investeering tulevikku.“