Konverentsil „Hoia, mida armastad – looduskaitse Eesti ajateljel“ esinejad rääkisid Eesti rollist maailma looduskaitses, meie pärandkoosluste muutustest, soode kaitsmisest ja taastamisest, floora ja fauna liigilistest muutustest ning liikide taastamise võimalikkusest.

President Kaljulaid andis üle Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia, mille tänavu pälvis Tallinna loomaia direktor Tiit Maran, ning looduskaitsemärgid.

Eestlased on loodususku rahvas

Vabariigi Presidendi kõne põhiküsimus seisnes järgnevas: kas loodust peaks kaitsma nii, et ta püsiks muutumatuna võimalikult kaua meie valitud kujul ja ajateljel, või on looduskaitse ülesanne lasta loodusel kulgeda oma rada ning kaitsta vaid teatud territooriumi?

„Aga kui sellesse võrrandisse lisada asjaolu, et inimene sunnib ise loodust muutuma, sest põhjustab CO2 kontsentratsiooni kasvu atmosfääris. Seda mõju ei saa piirata ka looduskaitsealadel. Kuidas see mõjutab omakorda kaitse-eesmärke? Kas peaksime takistama loodusel kohanemist, sest kaitseme seda, mis on looduse omaloomingu seisukohalt hoopis vabaõhumuuseum kooslustest, mis olid siin siis, kui inimene polnud oma elamist üle kütnud,“ küsis president Kaljulaid.

„Eesti looduskaitse korraldus on olnud hoolimata aegade heitlikkusest järjepidev ning tänu tugevatele isiksustele on meie looduse käsi hästi käinud,“ ütles Keskkonnaministeeriumi kantsler Meelis Münt. „Koroona ajal kehtinud eriolukord näitas veenvalt, kuidas suurenes tung Eesti loodusesse. Loodetavasti kasvas ka inimeste oskus loodust mõista.“

Vabariigi President nentis, et 14. augustil 110 aastat tagasi loodi Vaika saartel seal pesitsevate lindude kaitseks majakavahi Artur Toomi eestvedamisel Baltikumi esimene looduskaitseala ning seda sündmust oleme hakanud pidama oma kaasaegse looduskaitse alguseks.

„See ei tähenda sugugi, et siin Läänemere idakaldal poleks loodusest varem lugu peetud. Varajase looduskaitse ilminguks võib küllap pidada ka meie esivanemate loodususku ja looduslike rituaalipaikade hoidmist juba ammuste aegade tagant,“ lisas riigipea.

Samas rõhutas ta, et igapäevaselt looduskaitsest mõeldes ei tohiks esimene sõna, mis pähe tuleb, kunagi olla kaitsekorralduskava: „Loodus kõnetab rahvast oma iluga, seda peame oma loodushoiu püüdlustes viima kogu Eesti rahvani! Looduses on lihtsalt ilus olla ja ta kõneleb enda eest, aga peame teda kaitsma mõtlematuse eest. Teeme seda siis kõik koos. Nii nagu juba 110 aastat teadlikul moel – teaduslikult, aga ikkagi hingega.“