FOTOD | Narva ja Tartu lastel lasti joonistada, kuidas näeksid Eesti ja Venemaa välja inimestena

 (60)
FOTOD | Narva ja Tartu lastel lasti joonistada, kuidas näeksid Eesti ja Venemaa välja inimestena
Foto: õpilase joonistus

Tartu Ülikooli politoloogiainstituudi magistrandid uurisid kursusetöö raames, kuidas näevad Narva ja Tartu kuuenda klassi õpilased Eestit rahvusvahelisel areenil. Oma tundeid väljendati ka joonistuste abil, mida võib näha allpool.

Põhimõte oli lihtne: lastel paluti joonistada, kuidas nad kujutavad ette Eestit Euroopa kaardil ja kuidas näeksid välja Eesti ja Venemaa, kui nad oleksid inimesed. Selliseid psühholoogilisi tehnikaid kasutatakse laialdaselt turunduses, et uurida tarbijate suhtumist kaupa. Valiti kaks põhikooli klassi, üks Narvast ja teine Tartust, ning uuriti, kas laste ettekujutuses on erinevusi.

Selline uuring võib iseenesest näidata ka täiskasvanute maailmavaate eripärasid, sest koolieas lapsed alles hakkavad oma maailmapilti kujundama ja kannavad üle seda, mida kuulevad ümbritsevatelt.

Narva osa

Narva on küllaltki spetsiifiline piirkond, kus venekeelsed moodustavad umbes 90% elanikkonnast. Võttes arvesse, et teisel pool jõge on olemas satelliitlinn, võib arvata, et enese identifitseerimise teema on Narva elanike jaoks üsna keeruline. Just siin otsustasime me viia läbi oma esimese „väliuuringu”. Valisime Soldino Gümnaasiumi, kus õppetöö toimub vene keeles, kuigi ka eesti keelt pole unustatud. Klassis, kus me töötasime, on lastel juba keeletase B1 ja nad on võimelised suhtlema eakaaslastega eesti keeles.

Klassis võeti meid vastu külalislahkelt, et mitte öelda vaimustusega. Kui me ennast esitlesime, selgus, et meie hulgas on inimesi ka Saksamaalt ja USA-st, mis avaldas muljet. Saades ülesande joonistada Eestit ja Venemaad, teatasid meie noored vastajad, et ka meie peame neile midagi joonistama. Mälestuseks. Nii sündisid joonistused Brandenburgi väravast ja Kamtšatka vulkaanidest.

Lapsed ise panid oma joonistustesse hinge, südame ja poliitilise allteksti. Kõige sagedamini saime järgmise kombinatsiooni:

1) Eestit kujutati ilusa tüdrukuna, aga Venemaad poisina. Nad kas hoiavad käest kinni või vestlevad;

2) Eesti ja Venemaa on ühest soost ega suhtle omavahel kuidagi;

3) Kujutati presidente Vladimir Putinit ja Kersti Kaljulaid, kes toetusid küünarnukkidega maakera erinevatele külgedele. Kujutati elusolendeid, mis seostusid loodusega ja kujutasid Eestit.

Olid ka üksikud juhtumid, mis kujutasid välispoliitilist olukorda teravalt negatiivsena.

Järgmist ülesannet, kujutada Eestit kaardil koos naaberriikidega, paistab, et täideti liiga emotsionaalselt. Kaartidele ilmusid Eesti kõrvale millegi pärast Saksamaa, Rootsi ja isegi USA. Üldiselt kujutati kõige sagedamini Venemaad, Lätit ja Leedut, asetades Eesti seejuures keskele ja kujutades teda sama suurena.

Pärast joonistamist toimus meil ettekavatsemata pressikonverents. Lapsed esitasid küsimusi, meie rääkisime ülikoolist, riikidest, kust tuleme, miks otsustasime valida Eesti jne. Selle tulemusena saime juba headeks sõpradeks, meid tänati sõbralikult ja poisiga Ameerikast toimus üldse kollektiivne kallistamine. Me lahkusime tundega, et tegime tõesti midagi olulist.

Tartu osa

Tartu Miina Härma Gümnaasiumi sattusime mõne nädala pärast. Valisime samuti ühe kuuenda klassi ning saabusime määratud ajal kommide ja värvipliiatsitega.

Klassis valitses palju rangem ja vaoshoitum õhkkond. Lapsed olid samas vanuses, aga välistudengite visiit neid eriti ei huvitanud. Nähtavasti on Tartus külalistega erinevatest maailma nurkadest harjutud. Me selgitasime ülesannet inglise keeles, õpetaja täpsustas üksikasju eesti keeles ning lapsed hakkasid sõnakuulelikult joonistama. Kõrvalt oleks võinud arvata, et nad kirjutavad mingit tähtsat teksti. Me pakkusime mitu korda värvipliiatseid, panime karbid esimesele pingile, aga lõpuks saime ikkagi valdavalt ühevärvilised joonistused.

Värvid ei puudunud aga selgelt mitte soovi pärast teha ebakvaliteetset tööd. Mõned isegi selgitasid oma kunstilist tagamõtet: „Venemaa on lõbus, aga Eesti kurb, sest siin sajab palju, ilm ei ole eriti meeldiv.” Ja tõesti, sel päeval oli akna taga rõske ja tuuline.

Tulemused

Meie ees olid niisiis kaks patakat joonistusi ja raske ülesanne tuua neist välja midagi, mis avaks meile väikese osakese riigi eri osades elavate inimeste sisemaailmast. Me hakkasime kokku lugema kõige sagedamini korduvaid motiive ja sümboleid, otsima seaduspärasid. Analüüsides andmeid, tekkis kaks peamist järeldust. Esiteks, Narvas on lapsed rohkem orienteeritud koostööle lähinaabritega. Olgugi, et see suundumus ei ole ilmselge, on ta olemas – lapsed kujutavad kõige sagedamini Balti riike ja mainivad Venemaad. Tartu õpilased joonistasid kõige sagedamini Rootsit, Soomet ja teisi Põhjamaid, jättes Venemaa või Läti ja Leedu üldse kujutamata. Selline mõtlemine on iseloomulik neile, kes ei räägi emakeelena vene keelt, ning on võib-olla valmis jätkama oma õpinguid mõnes nendest riikidest.

Veel üks järeldus puudutab enese identifitseerimist. Soldino joonistustel on märgatavalt rohkem kujutatud suhtlemist riikide vahel, kusjuures valdavalt positiivset.

Tartu lapsed kujutavad Venemaad vastavalt populaarsematele stereotüüpidele, nii neutraalsetele (karu, balalaika) kui ka negatiivsetele – pea iga teine joonistus kujutab Venemaad purjus „gopnikuna” (noor mees Adidase dressides ja läkiläkiga kükitamas). Ma arvan, et sellist tegelast on Venemaal sama tõenäoline kohata kui balalaikaga karu. Saadud joonistuste põhjal otsustades elab aga „gopnikuid” Venemaal üsna tihedalt. Lapsed suhtuvad naabritesse selgelt neutraalselt, ei tea neist eriti palju ja ei oska lihtsalt peale üldtuntud stereotüüpide Venemaa kohta midagi meelde tuletada.

Lugege teksti vene keeles SIIT