FOTOD: Moodsas Viru vanglas süüakse praadi kombekohaselt lusikaga ning kallimaga kohtumiseks tuleb raha välja käia
"Kell 12.25 astun sisse Jõhvi piirile jäävasse Viru vanglasse. Territoorium maja ees hiilgab oma perfektse puhtusega. Muru on niidetud nõuetekohaselt, ei ole näha ühtegi suitsukoni," alustab fotograaf oma ringkäiku.
"Rauduks mu taga sulgeb vaikse klõpsuga. Ulatan muljetavaldavalt paksu klaasi taga istuvale naisterahvale oma ID-kaardi ja jään ootama. Olen eesruumis, kus näha palju hoiukappe, silte erinevate hoiatuste ja reeglitega, mida tohib, mida mitte. Õhk on meeldivalt jahe ning puhas."
Kell 12.30 avaneb üks uks ooteruumis ja sealt astub välja vangla direktor Andre Lilleleht. Temaga koos liiguvad satelliitidena justiitsministeeriumi kaks ametnikku.
"Kas panid asjad kappi ära?" küsib Andre mu käest. Üks hetk - saan võtme klaasi taga istuvalt daamilt, topin telefoni, rahakoti ja tarbetuks muutunud fotokoti nummerdatud kappi.
Ainulaadne kehaskänner paljastab viimsegi ihusopi
Seisame neljakesi raudukse taga ja liigume, nagu vangladirektor ütleb, sama rada mööda, mida mööda lähevad need, kes siia majja aega veetma on määratud. Jõuame ruumi, mille ühes nurgas tunnen ära lennujaamadest tuttava röntgenseadme. Veel on seal üks imelik metallist-klaasist puur, kuhu vangladirektor sisse astub. "See, on muide ainus kehaskänner Eestis, näeb riiete alla ja kõikjale kuhu tarvis," rääkis Lilleleht. "Selliseid mujal pole, vast Šeremetjevos nüüd juba on, aga jah, vaata nii, tõstad käed ja seisad siin."
Astun masinasse, annan ära kehaosaks saanud kaamera ja tõstan käed, kirjeldab fotograaf. Metallist latt mu ees teeb sahinal pooltiiru. Efektiivne masin on muljetavaldav, sellest juba mööda ei pääse. Kõik asjad, pakid, tehnika, kogu vara, mida võib kinnipeetaval olla kuni 30 kilogrammi, kõik läbivad turvakontrolli. Ikka selleks, et midagi lubamatut sisse ei saaks.
Liigume edasi. Andre Lilleleht peatub madratsikuhila juures ja näitab mulle esmast komplekti, mis kinnipeetavale antakse. Riided, müts, sööginõud, madrats, tekk. Sööginõudest veel niipalju, et kinnipeetav olgu kui korraliku käitumisega tahes, saab oma käsutusse roostevaba kruusi, supikausi ja lusika. Ei mingit kahvlit ega nuga. "Julgeolek ja inimeste turvalisus on meil siin esmane prioriteet," rõhutab ministeeriumi ametnik.
Me teeme siin inimestele sisse tulles analüüsid ka ära. Kellel on saabudes HIV, see läheb sellega ka siit ära, kellel aga seda pole, sellel pole seda ka välja minnes, on justiitsministeeriumi ametnik Diana Kõmmus resoluutne. Kõik ikka selleks, et välistada probleeme ja tagada nii kinnipeetavate kui neid valvavate ametnike turvalisus.
Päevanorm: tund aega värsket õhku
Liigume paar korrust kõrgemale jalutusbokside kohale. Igal kinnipeetaval on vastavalt korrale ettenähtud võimalus päevas tund aega värsket õhku hingata ehk jalutada. Astun kanapuuri võrega kaetud betoonseintega ääristatud neljakandilisse ruumikesse. Sinine taevas on ruuduline, seintel erinevad vangide mõtted, nurgas on suitsetamiskoht, mis hoiatab selle pahe eest. Teises nurgas on sigaretisüütamismasin. Vajutad nuppu ja suits süttib.
Kuigi ma klaustrofoobiat ei põe, siis selles ruumis on juba kõhe, enesestmõistetav sinitaevas tundub ruudulisena kuidagi kättesaamatu, isegi enne kuuldud linnulaul siia enam ei kosta.
Lippame korra katuselt läbi ja mulle avaneb vangla ülalt. "Meil on ca 16 hektarit pinda. Sa astud väravast sisse ja peale vastuvõtuosakonda on arhitektuuriliselt asi korraldatud nii, et sisuliselt värske õhu kätte sa enne jalutamiskambrit ei satu. Sellest ka need ennenähtud pikad koridorid, seletab Diana justiitsministeeriumist.
Lähedasega veedad raha eest aega lukustatud ruumis
Lühiajaliste kohtumiste ruumid on pigem nagu telefoniputkad, kus keskel klaas ja laual valge telefon. Siin saab teha kohtumisi, seletab vanglaametnik. Mulle näidatakse järgmisena paarisuhte säilitamiseks mõeldud pikaajalise kokkusaamise ruumi. Pikaajaline tähendab maksimaalset kolme ööpäeva ja see tähendab seda, et oma lähedasega veedad sa nimetatud tunnid ruumis, kus peamine aksessuaar on suur voodi, teises nurgas kööginurk ja väike WC ning dušikabiin kolmandas. "See on paraku tasuline teenus," seletab Diana. "Umbes 500 krooni ööpäevas, nagu keskmine hotellituba."
Uurin, et mis saab kui peres on ka lapsed. "Meie tagame ka selle, et lastel oleks magamiskoht siin ruumis, toome kohale voodid jms," kinnitab justiitsministeeriumi ametnik.
Ruumist välja ei saa enne, kui soovitakse kohtumine lõpetada, näitab Diana ukse kõrval asuvat nuppu.
Jalutame mööda pikki vanglakoridore edasi. Meid saatev vormis valvur, kelle vöölt leiab paanikanupu, raadiosaatja, käerauad, taskulambi, võtmekimbi ja gaasiballooni, avab ukse ja leiame ennast puutöötsehhist. "Siin tehakse tööd, inimestel peab olema võimalus teha tööd ja päris mitmed ka seda kasutavad."
Samasse kõrvale jäävas metallitsehhis keevitavad kinnipeetavad rauast kokku erinevaid saunaahjusid, armatuure jne. "Tööd on ja mehed tahavad seda teha," räägib Kõmmus. "Palveruum on meil ka olemas." Liigume sinna. Kohtan seal sõbralikku vaimulikku, kes räägib, et umbes kolmandik kinnipeetavatest on usklikud.
35 protsenti vangidest on usklikud
"Kui meil siin on umbes tuhat kinnipeetavat, siis ca 350 on need, kes erinevat religiooni harrastavad. Suvisel ajal jääb siin käiv meeste arv vähemaks, aga see on ka arusaadav, sest peale pikka nelja seina vahel istumist tahetakse ju õue, sportima. Sügisel hakkab taas rohkem siin rahvast käima, päevad jäävad lühemaks, pimedamaks ja vaim vajabki valgustamist," on vaimulik kindel.
Kunagi aktiivselt tegutsevat Patarei vanglat seestpoolt näinuna mõistan ma, mida tähendab Euroopa stiilis vangla. Siin vaatab kahekohalises kambris mulle vastu nari, seinale kinnitatud televiisor, millel turvakleebis, laud ja toolid, mis põranda külge kinnitatud ja väike WC, mille saab uksega sulgeda. See pole aga kuurort, kus aega mõnusalt veedad. Väärarusaam, et saad kolm korda päevas süüa ja polegi midagi hullu.
Pigem siiski on kinnipeetavale raske ikkagi harjuda reeglistiku ehk selle raamiga mis talle kinnipidamisasutusse sattununa selga sajab. "Varased äratused, loendused, korrast kinnipidamine ja paljud muud tegevused on kõik selleks, et ei tekiks igavusest tahtmist mingit rumalust korraldada ja eks aeg näitab, kas meie töö kannab vilja," ollakse mulle vanglast lahkumissõnu öeldes varmad ütlema.
2008. aastal valminud Viru vangla, mis mahutab kokku 1075 vangi ning valvab lisaks 1300 kriminaalhooldusaluse järele, võtab enda alla 16 hektarit Jõhvi linnast. Vange valvab ja nendega tegeleb 278 mundris vanglaametnikku.
Oma ehituselt on Viru vangla esimene vangla, kus kõik territooriumil asuvad hooned on turvalisuse suurendamiseks omavahel ühendatud kinniste ühendusteedega, mistõttu võib juhtuda, et kinnipeetava jalg puudutab maapinda alles peale karistuse lõppemist.
Vanglakompleksi juurde kuuluvad kool, spordisaal, sotsiaaltöö ruumid, kabel ja töökojad, kus saab teha nii metalli- kui ka puidutööd. Hooned on täis moodsat tehnikat – alates videovalveseadmetest kuni Eesti ainukese kehaskännerini välja, millega vangla pääslas vähese vaevaga inimesi läbi
otsitakse.
Vanglaametnikele on loodud eeskujulikud töötingimused – töövahendid ning tööruumid on tasemel, sportimisvõimalused väga head ning töökollektiiv ja arenguvõimalused suurepärased.
