FOTOD: Mikser lubas, et sotsidest saab Eesti poliitika põhitegija
„Aga eelkõige tähistab ta seda, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kohus on kasvada, areneda ja saada Eesti poliitika põhitegijaks. Ja seda mitte seetõttu, et meie vajame võimu, vaid sellepärast, et Eesti vajab rohkem sotsiaaldemokraatiat. Eesti hangunud poliitiline mõte vajab restarti. Eesti kinni jooksvad primitiivsed majanduslahendused vajavad värske pilguga üle vaatamist,“ rääkis Mikser. „Olles elanud läbi iseseisvusaja suurima majanduslanguse peame ka oma tõekspidamised ja dogmad üle vaatama ja tegema enda sees ja oma mõttemaailmas uue alguse.“
Mikseri kinnitusel vajab Eesti uut algust ka selles osas, mis puudutab kodaniku ja riigi kahekõnet, millest tänase valitsuse võimuajal on saanud pigem riigi ülbitsev monoloog.
„Valitsus, kes usub vaid omaenese tarkusesse, lämmatab mõttevahetust ja ignoreerib sõltumatut ekspertiisi, jookseb varem või hiljem kinni. Sotsiaaldemokraadid annavad Eestile tagasi sellise riigivalitsemise stiili, mis otsib dialoogi ja püüab kõigi oluliste asjade otsustamisse kaasata kodanikuühiskonna,“ lubas Mikser.
Poliitilisel olukorral peatunud Mikseri hinnangul on valimiste eel toimumas kõige tõsisem väitlus sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna vahel, kes pakuvad kõige sisulisemaid, kuid samas kõige erinevamaid lahendusi. „Me oleme selleks
debatiks valmis,“ ütles ta.
Mikser osutas ka sellele, et Keskerakonna ja tema juhi tegevuses on palju sellist, mida on raske heaks kiita või vaikides taluda. „Ma tahaksin loota, et see hiljutine raputus lõi ehk ka Keskerakonnas õhu liikuma. Kinnitan, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond on valmis otsima koostööd uueneva, oma siseprobleeme lahendada suutva Keskerakonnaga. See on vajalik, et tuua see oluline erakond ja tema valijad, sealhulgas oluline osa vene emakeelega valijaist, isolatsioonist välja ja anda nende häältele tegelik väljund ka riigi asjade otsustamisel,“ sõnas Mikser.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimiskogu jätkus Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni juhi Martin Schulzi tervituskõnega.
Sven Mikseri kõne täismahus:
"Me oleme siin täna selleks, et kinnitada oma valimisprogramm ja valimisnimekiri täpselt seitsme nädala pärast toimuvateks Riigikogu uue koosseisu valimisteks.
Kampaania on juba alanud. Tänavaid palistavad valimisreklaamid, postkastidesse potsatavad kandidaatide suurepäraseid kvaliteete ülistavad trükised.
Valimised peaksid olema demokraatia pidupäev, kus ideede heitluses selgub parim strateegiline visioon. Ometi on paljudel kõrvaltvaatajatel kuidagi õõnes tunne. Kõik toimuv meenutab jõulujärgset allahindlust, kus lihtsate, inimeste alateadvusele apelleerivate lööklausetega püütakse meid meelitada ostma midagi, mida me tegelikult ei vaja.
Visiooni ei ole, ütlevad analüütikud. Vaimne stagnatsioon, ütlevad mõned.
See, et üks erakond püüab nutikate nippide ja libedate lubadustega enda rüppe meelitada rahvuslikult meelestatud valijaid või et teine siis populistliku reklaamiaktsiooni toel tahab tõusta vanaemade lemmikuks, ei ole strateegiline visioon. See on poliittehnoloogia ja rehepaplus. Aga Eesti tulevikku, mis kestaks üle põlvede ja tagaks eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise üle aegade, ei saa ehitada poliittehnoloogiatele ja äriturundusele.
Millist Eestit me tahame? Euroopa Liitu ja NATOsse, Eurotsooni ja OECDsse kuuluvat Eestit? Ilmselt küll, aga see on vaid tühine osa õigest vastusest.
Me tahame näha Eestit, kus Eesti inimene tahab elada. Kust ta ei taha ära minna. Kus ta ei pea tundma end ääremaalasena, kus ta ei pea pidevalt tõestama, et on soomlasega samaväärne või lätlasest parem, kus ta saab oma pere ja tuleviku pärast muretsemise kõrval oma perest ja tulevikust ka rõõmu tunda. Eestit, mis on kaasaegne, innovatiivne ja rahvuslike kompleksideta ja kus ei pea valima enese surnuks töötamise ja vaesuses ning viletsuses virelemise vahel.
Kuidas sinna jõuda siit, kus me täna oleme?
Kõigepealt tuleb olla enda vastu aus. Ja vaadata ausalt mündi – ilmselt siis Eesti uue euromündi – mõlemat külge.
Kui kuulame istuvat peaministrit, on lihtne hakata uskuma, et oleme oma geniaalsete lahendustega maailma pideva imetluse ja kadeduse objektiks. Ei ole statistilist parameetrit, mille arvestuses me ei kuuluks Euroopa esikolmikusse. Meie edu on unikaalne nagu Hiina portselan keskajal: kui meie kaaseurooplased Saksas ja Soomes vaid oskaksid, siis kopeeriksid nad meid küll vist kõiges.
Teiselt poolt: kui kuulame suurima opositsioonierakonna ja Eesti suurima omavalitsuse liidrit, siis oleme justkui kõrvuni mudas ja püsti hädas ning kui ei oleks Tallinna linnavalitsust, kes ulatab hädalisele helkurvesti, paneb ta sooja bussi istuma ja annab kartulikoti ja küttepuuhalu, siis ei elaks keegi meist seda talve üle.
Aga me näeme, et tegelikkus ei ole ei üks ega teine.
Jah, me oleme mõnes plaanis olnud silmapaistvalt edukad. Ja teisal astunud dramaatilisi eksisamme. Meie edu on makromajanduslik, aga tunnistagem, et selle edu siirdamine ühiskonna pikaajalisse arengusse ei ole olnud kaugeltki sama edukas.
Ent ka makromajanduslikus plaanis tuleb olla aus ja tunnistada endale, et kui näiteks avaliku sektori võlakoorem on meil tõesti Euroopa väikseim, siis eraisikute laenukoorem on sootuks suurem ja selle struktuur murettekitavalt ühekülgne. Ja lõppkokkuvõttes tuleb ka need laenud tagasi maksta sellestsamast SKP-st, mille kasvu ja kahanemist me nii kiivalt jälgime. Kui meie otsustajad poleks olnud turu isekorraldumist jutlustavate ideoloogiliste dogmade kütkes, olnuks buumiaegset laenurallit kindlasti võimalik õigel ajal ohjata.
Niisamuti peegeldab näiteks Eesti kõrge koht HIV-nakatunute suhtarvu edetabelis meie omaaegseid tegematajätmisi sotsiaalsete mureküsimuste leevendamisel. Selles, et me toonase tegematajätmise täna ja tulevikus mitmekordselt kinni peame maksma, ei ole vähimatki põhjust kahelda.
Oma poliitikaid planeerides ei pea me mõtlema mitte ainult sellele, milline on nende hinnalipik täna ja kolme aasta pärast. Sama oluline on see, milline on tegemata jäetud või kaugele tulevikku lükatud otsuste ja poliitikate tõttu saamata jäänud tulu või tulevikus kuhjuvad kulutused.
Eesti probleem ei ole mitte see, et me oleksime olnud edutud. Eesti probleem on selles, et meie senise edu alused ei ole enam jätkusuutlikud. Me oleme kahekümne aasta jooksul ehitanud Eesti arengut odavale tööjõule, odavale laenurahale, lihtsale maksupoliitikale ja oluliste sotsiaalsete lahenduste edasilükkamisele. Aga selle poliitika aeg saab ümber. Võib-olla ei avaldu see, et meie senine poliitika on umbteel, veel mitte täna ega homme. Aga selleks, et mitte seista tulevikus ainult halbade sundvalikute ees, peame muutustega algust tegema juba täna.
Tunnistame endale: me ei saa mitt kunagi jõukaks, seni kuni me näeme oma peamise konkurentsieelisena vaesust. Kui üritame oma eeskujuks olevatele Põhjala riikidele järele jõuda selle läbi, et meie inimesed on valmis oma tööd müüma odavamalt, siis oleme valinud tee, mis ei vii sihile. Kui aga suudame teha konkurentsieelise oma loovusest, tarkusest ja ettenägelikkusest, siis võime tõepoolest anda Eesti asjale uue alguse.
Kuidas seda teha? Kuidas muutuda targaks, loovaks ja ettenägelikuks?
Meie, sotsiaaldemokraadid, usume, et tark riik ja tark majandus algavad targast rahvast. Eesti rahvas on tarkust ja haritust alati oluliseks pidanud. Aga töötus, vaesus ja ääremaastumine on kvaliteetse hariduse muutnud paljude jaoks luksuskaubaks, mida saab vaid vaateaknalt kaeda.
Me oleme väike rahvas. Kui tahame, et meil oleks tulevikku, siis ei saa me endale lubada ühtegi kaotatud annet, veel vähem seda, et terve põlvkond lapsi kasvaks üles võimaluseta ennast ja oma võimeid välja arendada. Ma olen veendunud, et Eestis on olemas nii vaimne kui ka rahaline ressurss, et iga noor inimene saaks kasvada nii loovaks ja tootvaks, kui tema anded ja võimed vähegi lubavad.
Meie, sotsiaaldemokraadid, ütleme selgelt välja, et tasuta haridusele tuleb anda tegelik sisu. See ei tähenda mitte üksnes seda, et laps ei pea koolitunnis käimise eest raha lauale laduma, vaid sedagi, et igale lapsele on ühtemoodi kättesaadavad õppevahendid, koolitoit ja huvitegevus.
Rääkides tasuta haridusest kui Eesti tulevase arengu võtmeküsimusest ei saa me keskenduda üksnes kõrgharidusele. Me peame vaatama haridust kogu tema komplekssuses. Haritud rahva ja targa ühiskonna eelduseks on kõigile kättesaadav haridus, mis hõlmab nii alusharidust, põhi-, gümnaasiumi ja kutseharidust kui ka kõrgharidust. Lootus, et kidura tüve ja hõreda võraga puu otsas saab kasvatada lopsakaid vilju, ei ole määratud täituma. Me taastame lasteaiakohtade programmi, tagame kõigile lastele tasuta koolitoidu, õppevahendid, huvitegevuse. Andes tasuta haridusele sisu kogu noore inimese haridustsükli ulatuses, anname me Eesti ühiskonnale uue hingamise ja uue alguse.
Ka parima hariduspoliitika eelduseks on see, et meil on lapsi, keda saata kooli tarkust taga nõudma.
Eesti tänane suurim väljakutse on demograafiline. See, et sünnid Eestis ületavad lühiajalises plaanis surmasid, on suurepärane. Aga tunnistagem, suurel määral tähistab see meie edu õnnetussurmade arvu vähendamisel ja üldise eluea mõningast tõusul. Vähemal määral ka sündide arvu kasvu võrreldes aastakümnetaguse madalseisuga, mis aga siiski jääb oluliselt alla sellele sündimuskordajale, mida vajaksime selleks, et tagada eesti rahva säilimist, rääkimata eesti emakeelega inimeste arvu plahvatuslikust kasvust lähitulevikus, mida on kuulutanud mõni võimupoliitik.
See, et riik külvab rikkaliku preemiarahaga üle jõukamatesse peredesse sündinud laste vanemad, ei ole lahendus. Toetada tuleb ka laste kasvamist. Kõigi laste kasvamist.
Vaatame tõele näkku. Vanemahüvitise maksimummäär on kasvanud juba kahe tuhande euroni kuus. Katseid selle kõige kiiremini kasvava toetusliigi ülemmäära mõistuslikult piirata nimetavad reformierakondlased leivatüki rebimiseks kõige väetimate huultelt. Kõigile lastele makstav lastetoetus seevastu, mida meie kõrgelennuline peaminister on nimetanud lennukilt raha külvamiseks, ei küüni isegi 20 euroni. Kui tahame saavutada tegelikku pööret, siis peab Eesti riik, mis tõesti on sündide toetamisel isegi Euroopa mõistes võrdlemisi helde, püüdlema ka siin tasakaalu poole.
Nagu kinnitavad uuringud, ei ole eesti rahvas kaugeltki leppinud väljasuremisega. Eesti pered soovivad rohkem lapsi. Ent selle soovi täitumist pärsib riigi vähene tugi, sealhulgas vähene moraalne tugi, laste kasvatamisel, ebakindlus majandusliku toimetuleku osas, kartus, et lastele ei ole võimalik anda head haridust, lastehoiu kehv kättesaadavus paikkonniti, aga ka see, et tänane sündide toetamise süsteem motiveerib tulevasi emasid esimese lapse sündi edasi lükkama ikka, mil teise ja kolmanda lapse saamise tõenäosus on oluliselt langenud.
Sotsiaaldemokraadid tahavad tõsta lastetoetused seniselt naeruväärselt 19 eurolt kuus kuuekümne euroni. See oleks selgeks sõnumiks, et Eesti riik hoolib oma lastest ja usub, et just kasvav põlvkond aitab anda Eesti ühiskonnale uue alguse.
On mõneti kurioosne, et kahte madalaid makse jutlustava erakonna koalitsioonivalitsus on viimastel aastatel Eestis maksukoormust jõudsasti kasvatanud. Sotsiaaldemokraatide jaoks ei ole maksukoormuse kasv kunagi olnud eesmärgiks, samas ei idealiseeri me õhukest ja suutmatut riiki. Ent me peame maksupoliitika juures oluliseks seegi, et maksusüsteem tagaks ühiskonna kui terviku arengu ja et maksukoormus jaotuks õiglaselt.
Meenutagem, et sotsiaaldemokraatide valitsusest lahkumise põhjuseks 2009. aastal ei olnud mitte küsimus sellest, kas eelarvekulusid puhkenud kriisi tingimustes koomale tõmmata. Meie lepitamatud eriarvamused koalitsioonipartneritega tulenesid hoopis küsimusest, milliseid makse ja kui palju tõsta. Mäletatavasti langes liisk toona käibemaksu kaheprotsendilise tõusu kasuks, mis kahjuks lööb kõige valusamini just väikese sissetulekuga inimesi, kes suurima osa oma palgast või pensionist kulutavad esmatarbevajaduste rahuldamiseks.
Sotsiaaldemokraadid on esitanud algatuse alandada toidukaupade käibemaksu tänaselt 20 protsendilt viiele. Toidukaupade käibemaksu madalam määr kehtib peaaegu kõikides Euroopa riikides. Meenutagem, et isegi suurbritannia konservatiivne valitsus, mis tõstis käibemaksu põhimäära 17,5 protsendilt kahekümnele, jättis toidukaupade soodusmäära puutumata.
Eesti inimeste tuluerinevused on suured ja toidukaupade käibemaksu alandamine koos sellest tuleneva survega toidukaupade hindade langetamiseks aitaks kõige efektiivsemalt perede tarbimisvõimet ühtlustada. Jah, parempoolsed erakonnad väidavad, et käibemaksu alandamine ei oma arvestatavat mõju toidukorvi hinnale. Aga needsamad erakonnad väidavad ka, et euro saabumisega hinnad ei tõusnud. Kumbki väide ei ole tõsiseltvõetav.
Jah, tõenäoliselt saavad käibemaksu soodusmäärast tarbija kõrval mõningast kasu ka kodumaised põllumajandustootjad, aga miks peaksime sekke üle kurvastama? Kodumaise toidu tootjate toetamine ja Eesti põllumajandustootjatele muu Euroopaga võrdsete konkurentsiolude loomine on samuti üliolulised eesmärgid.
Teine tähtis maksupoliitiline algatus on üksikisiku tulumaksu muutmine progressiivseks. Sotsiaaldemokraadid leiavad, et tuluosalt, mis ületab tuhat eurot kuus, peaks maksumäär olema senise 21 protsendi asemel kakskümmend kuus. Eksiarusaamade hajutamiseks rõhutan veelkord: tuhat ükssada eurot teeniv inimene maksaks esimeselt tuhandelt eurolt maksu senise määraga ja täiendav maksuaste puudutaks vaid viimast sadat eurot. See reform kannab endas sotsiaalse õigluse ja tasakaalustamise eesmärki, aga toob riigile ka täiendavat tulu.
Veel üheks oluliseks muudatuseks tulumaksuseaduses, mida sotsiaaldemokraadid on aastaid tagant tõuganud ja mille me juba lähitulevikus kavatseme ellu viia, on erisoodustusmaksu kaotamine tööandja poolt töötajate tasemekoolitusse tehtavatelt kulutustelt. Olukord, kus betooni reinvesteeritav kasumiosa on ettevõtja jaoks maksuvaba, ent investeering inimesse mitte, ei ole inimest väärtustavale riigile kohane.
Meie senise maksusüsteemi suurimaks vooruseks on peetud tema lihtsust ja erisuste puudumist. Aga maailm ei ole lihtne ja erisusteta. Me ei ülista ju koolikorraldust, mis on primitiivne ja käsitleb kõiki lapsi ühesugustena. Miks peaksime seda siis tegema maksupoliitika puhul?
Mark Twain on öelnud, et igale keerulisele küsimusele on olemas perfektselt lihtne vastus, ainult et see on peaaegu alati vale vastus. Meie ei tohi karta otsida keerulistele küsimustele sisulisi vastuseid. Kui tahame saada targaks rahvaks, siis ei saa me jääda ülistama primitiivseid lahendusi.
Meie seekordsete valimiste tunnuslause „UUS ALGUS!“ on pälvinud tähelepanu ja tekitanud küsimusi. See on hea. See näitab, et sotsiaaldemokraatidest ei ole Eesti poliitikas ja Eesti ühiskonnas võimalik mööda vaadata.
Minult on küsitud, kas „uus algus“ markeerib eelkõige Sotsiaaldemokraatliku Erakonna uuenemist, meie värskeid tulijaid, uuenenud juhtkonda, üllatavaid kandidaate. Jah, seda ka, aga mitte üksnes ja mitte eelkõige.
Ütlesin täpselt kolme kuu eest peetud SDE üldkogul, et meie kohus on kasvada, areneda ja saada Eesti poliitika põhitegijateks. Mitte seetõttu, et meie vajame võimu, vaid sellepärast, et Eesti vajab rohkem sotsiaaldemokraatiat. Eesti hangunud poliitiline mõte vajab restarti. Eesti kinni jooksvad primitiivsed majanduslahendused vajavad värske pilguga üle vaatamist. Olles oma põhilised projektipõhise eesmärgid saavuatnud, olles elanud läbi iseseisvusaja suurima majanduslanguse peame ka oma tõekspidamised ja dogmad üle vaatama ja tegema enda sees ja oma mõttemaailmas uue alguse.
Ja me peame tegema uue alguse ka selles osas, mis puudutab kodaniku ja riigi kahekõnet, millest, tunnistagem, on tänase valitsuse võimuajal saanud riigi ülbitsev monoloog. Võimu ülbus ei kaunista riiki. Valitsus, mis viib sisuliselt ellu ühe omaaegse ministri näpunäidet, et asjatundjad, kodanikeühendused ja huvirühmad võiksid jääda oma liistude juurde, ei saa kunagi omaks ja omaseks. Valitsus, kes usub vaid omaenese tarkusesse, lämmatab mõttevahetust ja ignoreerib sõltumatut ekspertiisi, jookseb varem või hiljem kinni. Sotsiaaldemokraadid annavad Eestile tagasi sellise riigivalitsemise stiili, mis otsib dialoogi ja püüab kõigi oluliste asjade otsustamisse kaasata kodanikuühiskonna. See ongi uus algus.
Analüütikud on õigesti märkinud, et sisulisim väitlus nende valimiste eel leiab aset Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna vahel. Mitte üksnes seetõttu, et meie vaated Eesti muredele ja lahendustele on sedavõrd erinevad, vaid ehk ka seetõttu, et sisuline väitlus ongi võimalik vaid sisulisi lahendusi pakkuvate erakondade vahel. Me oleme selleks debatiks valmis.
Muidugi otsime me koostöövõimalusi meile maailmavaateliselt lähedaste erakondadega. Kui vaataksime otsa vaid Keskerakonna sotsiaalmajanduslikule programmile, siis võiksime neidki selliseks pidada. Ent selle erakonna ja tema juhi tegevuses on palju sellist, mida on raske heaks kiita või vaikides taluda. Seda, kui keeruline on koostöö Keskerakonnaga, nägime lähedalt enam kui aasta kestnud koostöös Tallinna koalitsioonis, mille jätkamine osutus Keskerakonna rahastamisskandaali valguses kahjuks võimatuks.
Ometi saavutasime selleski koalitsioonis mõndagi positiivset ja ma tahan tänada kõiki neid erakonnakaaslasi, kes andsid oma panuse, et muuta Tallinna juhtimine veidigi sotsiaaldemokraatlikumaks.
Tagasi tulles riigi juurde, ma tahaksin loota, et see hiljutine raputus lõi ehk ka Keskerakonnas õhu liikuma. Kinnitan, et SDE on valmis otsima koostööd uueneva, oma siseprobleeme lahendada suutva Keskerakonnaga. See on vajalik, et tuua see oluline erakond ja tema valijad, sealhulgas oluline osa vene emakeelega valijaist, isolatsioonist välja ja anda nende häältele tegelik väljund ka riigi asjade otsustamisel.
Head sõbrad, olen öelnud, et neil valimistel kaob Eesti poliitikast vähemalt kaks erakonda. Kui Rahvaliidu maaelu ja regionaalarengut edendavad head ideed elavad Eesti poliitikas edasi nende tublide naiste ja meeste näol, kes on leidnud endale väljudi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmetena, siis vana hea Isamaaliidu lahkumisest on tõsiselt kahju ja kes täidab neist tühjaks jääva koha, on lahtine. Uuenev Res Publica on kahetsusväärselt pöördumas tagasi mitte üksnes oma vana värvipaleti, vaid ka populistliku poliitretoorika juurde.
Meie konkurentidel on voorusi ja puudusi. Nende lähtekohad Eesti muredele lahenduste otsimisel on meie omadest erinevad. Ent Sotsiaaldemokraadid on valmis otsima ühisosa. Meie eesmärk valimistel ei ole osalemisrõõm. Me tahame ja otsime võimalust osaleda sellises valitsuskoalitsioonis, mis omaks Riigikogus töövõimelist enamust ja mille loomisel on võimalik kokku leppida olulise osa meie eesmärkide elluviimises.
Nelja aasta eest andsid valijad Sotsiaaldemokraatlikule erakonnale kümme mandaati. Andsid viisil, mis viis Riigikogusse kümme isiku- või ringkonnamandaadi saanud saadikut. See tulemus tõestas, et kõrgest kohast üldnimekirjas on palju olulisem see, kes suudab teha paremat tööd vahetul suhtlemisel oma maakonna, linna, valla rahvaga, kes on suutnud oma varasemate tegude ja otsustega suutnud võita inimeste usalduse.
Ometi on erakonna valimisnimekirja tipp omamoodi erakonna visiitkaardiks. Tahan panna teile kõigile südamele, et hoiduksime täna valimissedeleid täites diilidest ja kokkulepetest, mille eesmärgiks on taktikalise hääletamise abil iseennast või sõpra nimekirjas kõrgemale aidata. Lõpptulemusena võidame kõik, võidab erakond ja võidab iga kandidaat sellest, kui meid esindab nendel valimistel parim võimalik terviknimekiri. Usaldage oma parimat arusaama sellest, kes on valija silmis need inimesed, kelle juhitavale nimekirjale kergeima südamega ollakse valmis 6. märtsil häält andma ja kes parimal viisil suudavad esindada ja kaitsta sotsiaaldemokraatlikke väärtusi ja põhimõtteid heitluses konkurentidega.
Küll tahaksin meenutada teile paari vägagi sotsiaaldemokraatlikku põhimõtet, mida ei tohiks unustada.
Esiteks. Me oleme erakond, kes on alati rääkinud võrdõiguslikkusest. Meie naised on tõstatanud eesmärgi, et valitavatesse kogudesse osutuks valituks vähemalt 40 protsenti kummastki soost kandidaate. Meie naised on juhtinud visalt tähelepanu asjaolule, et sooline palgalõhe Eestis on Euroopa suurim. Me tahame selle probleemi lahendada. Käigem siis oma sõnade järgi ja toetagem ka täna hääletussedeleid täites nii naisi kui mehi.
Teiseks. Andkem võimalus ka noortele kandidaatidele, kellel puudub suur spontaanne tuntus.
Kolmandaks. Me oleme erakond, kelle ridadesse kuulub kolm endist rahvastikuministrit. Me rõhutame targa integratsioonipoliitika olulisust. Me tahame lõimida rahvusvähemuste esindajad Eesti ühiskonda viisil, mis annaks neile võimaluse ka tegelikuks poliitiliseks emantsipatsiooniks ja pakuks Keskerakonna kõrval ka teisi tõsiseltvõetavaid valikuid valimistel. Ainuke viis selle saavutamiseks on see, kui suudame pakkuda vene emakeelega valijale vene rahvusest Eesti poliitikute uut põlvkonda, kellel oleks kandideerimisvõimaluse kõrval ka tõeline šanss valituks osutuda ja oma toetajate huvide ja ootuste eest Riigikogus seista.
Neljandaks. Meie valimisnimekirjad on täna tunduvalt tuumakamad kui nelja aasta eest. Eriti torkab see silma neis ringkondades, kus jäime eelmisel korral mandaadita – Ida-Virumaal ja Tartu- ning Jõgevamaal, aga ka Saare-, Lääne- ja Hiiumaal, Järva- ja Viljandimaal ning mitmel pool mujal. Me oleme selle eest tõsiselt tänu võlgu neile Rahvaliidu endistele juhtidele, kes koos meiega üritasid ja suures osas ka saavutasid Eesti poliitilise maastiku vasaktsentristliku tiiva olulise koondumise. Ma kutsun teid toetama ka Rahvaliidu endisi juhte, kes leidsid endas julgust ja tahet meiega liituda.
Viiendaks. Me oleme erakond, kes ka probleemidest räägib ausalt ja avameelselt. Igas meepotis on paraku ka tõrvatilk. Me oleme Eesti poliitikas enim sisedemokraatiat ja kohalikku otsustamist väärtustav erakond. Me usaldasime oma ringkondi ja vaatamata keerukatele valikutele, suurte isiksuste ja ambitsioonide kohatisele põrkumisele ja pingetele, tulime me sellega toime. Peaaegu kõikjal.
Sisedemokraatia nagu iga demokraatia on kombinatsioon õigustest ja kohustusest. See hõlmab endas ka vastutust, sealhulgas moraalset vastutust kogu meeskonna, kogu kollektiivi huvide kaitsmise eest. Vahel tuleb oma ambitsioon alla suruda ja teha vastumeelne, aga väärikas otsus seada esiplaanile üldised huvid.
Te mõistate, et ma räägin Pärnumaa valimisringkonnast, kus sotsiaaldemokraadid on viimastel päevadel olnud enim meedia kriitilise tähelepanu all. On omaette irooniline, et mitmed erakonnakaaslased, kes veel hiljuti väljendasid kartust, et ega erakonna juhid Tallinnast ometi kavatse kuidagi sekkuda või mõjutada kohalikku otsustust ringkonnanimekirjade koostamisel, on viimastel päevadel minu poole pöördunud küsimusega, miks juhatus ei ole otsustavalt sekkunud Pärnumaa eksiotsustesse. Lubage, et selgitan.
Ma ei taha siin anda hinnangut, kumb on mustem, kas katel või pada. See on maitse asi. Aga selge on, et kummagi puudutamisel ei jää puudutaja plekita.
Öeldakse, et poliitikas on valik tihti halva ja veel halvema vahel. Kolleeg Mark Soosaarel oli võimalus, kui ta leidis, et ei saa neil valimistel kandideerida, taanduda viisil, mis jätnuks kahjustamata erakonna maine. Kahjuks ei suutnud ta seda teha.
Kolleeg Epp Kloostril oli väärikas võimalus seada erakonna huvid kõrgemale isiklikest ambitsioonidest. Ka tema ei suutnud seda kahjuks teha. Jah, vastutus väärtegude eest on isiklik ega kandu edasi pereliikmetele. Jah, Eestis kehtib süütuse presumptsioon. Jah, otsus jääda ka raskel hetkel oma lähedase kõrvale on mõistetav ja kiiduväärne. Ent otsus seada löögi alla kogu erakonna ringkondlik nimekiri ja sundida oma kaasvõitlejaid väitlema Eesti arengu põhiküsimuste asemel salaviinamüügi üle ei tee au ega tekita usaldust.
Mida me siis teeme? Kas rullime suure juhatusega Pärnu otsusest üle? Ei. Aga me anname sellele täna siin hinnangu, ja valija annab kuuendal märtsil oma. Me õpime sellest loost loodetavasti, et sisedemokraatia on tugev ja toimib hästi vaid siis, kui igaüks tunnetab oma õiguste kõrval ka kohustusi ja vastutust ning oskab rohujuure kõrvalt näha ka suurt pilti. Ja ma usun, et see õppetund teeb meid tugevamaks.
Valimispäevani on seitse nädalat. Nelikümmend üheksa päeva, et viia sotsiaaldemokraatlik sõnum kõigi Eesti inimesteni. Andkem siis igaüks endast kõik, et me ei saaks endale pärast valimisi etteheiteid teha, öeldes, et oleks ma ka selles rahvamajas käinud, ka selle külaseltsi liikmetele sotsiaaldemokraatide põhimõtteid selgitanud, siis ehk oleksime täna valitsuses, siis ehk olekski lastetoetused kasvanud, töötus hakanud vähenema, toit odavamaks läinud, valitsus vähem ülbe.
Kui me igaüks teeme ära selle töö, mida me suudame, ja veel natuke rohkem, siis läbime selle „tööintervjuu“ edukalt ja Eesti valija võtab meid palgale mitte üksnes Toompea lossis, vaid ka Stenbocki majas. Kohtume siis kuuenda märtsi õhtul, väsinud, aga õnnelikena.
Tänan teid ja soovin tarka valikut ja edukat kampaania-aega."
