Ehkki putukad on meil üsna tavalised, ei hakka nad inimestele enamasti silma. Eesti keeles pole neil nimegi, soomlased nimetavad teda „koivulude“, mille võiks tõlkida kaselutikaks, rääkis entomoloog  Peeter Tarlap Delfile.

Elasmostethus interstinctus, eestikeelset nime minu teada polegi, kuulub kiillutiklaste (Acanthosomatidae) sugukonda ja on selle sugukonna üks tavalisemaid esindajaid,“ selgitas Tarlap.

Augustist oktoobrini ilmuvad nähtavale täiskasvanud lutikad, kes hakkavad ringi lendama ja talvituspaiku otsima. Neid tõmbab ligi valgus ja nad otsivad istumiseks päikesepaistelisi kohti.

Tegu on väga tavalise liigiga ka linnas ja kui kaselutikad sügisel talvitumiskohta otsivad, siis võibki neid kohata ka kohtades, kus pole puid. Ja otsitud talvitumispaiga leiavad lutikad ka linnas, peitudes maapinnale.

“Tavaliselt inimesed ei märka tema olemasolu. Ja ma ei arva, et teda tänavu massiliselt oleks. Arvukas on ta alati, ei hakka lihtsalt silma,” rahustas Tarlap, et tegu pole millegi kummalisega. Peale selle ei liigu need lutikad kobaras koos vaid tegutsevad individuaalselt, parvena ei lenda.

Tegu on taimtoidulise lutikaga, kes toitub kasel, aga võib süüa ka haaval ja sarapuul. Vaenlaste peletamiseks kasutab see loomake aga haisu.