"1941. aasta 14. juuni ööl viidi väevõimuga oma kodudest ja saadeti Siberisse tuhanded Eesti pered, ühe napi suveööga kaotas Eesti oma rahvastikust ligi protsendi," rääkis Ergma Linda kuju juures.

"Järgnesid veel mitmed küüditamised, neist suurim oli 25.-29. märtsini 1949. aastal toimunud küüditamine," ütles Ergma.

"Okupeerijate silmis väärisid oma isamaa vabadust kalliks pidavad süütud inimesed nii julma karistust, et see hävitaks allesjäänutes soovi osutada võõrvõimule mingitki vastupanu. Need inimesed, kes Nõukogude Liidu võimukandjate jaoks olid "sotsiaalselt võõras element", olid kellegi isad, emad, vennad, õed," kõneles Ergma.

Ergma toonitas, et meie inimesed püüdsid Siberi karmides tingimustes ellu jääda, kuid liiga vähestel see õnnestus. "Ometi ei murdnud okupatsioonivõimu teod meie rahva elujõudu ja ihalust vabaduse järele," rõhutas riigikogu esimees. Ta avaldas sügavat austust kõigile nendele, kes on läbi elanud küüditamise koledused.

"Teie sirgeselgsus ja väärikus on avaldanud mõju Eesti vabanemiseks. Selle aasta 27. märtsil ületas Eesti Vabariik mõttelise märgi vabaduse ajateljel - Eesti riigi suveräänsus pärast iseseisvuse taastamist 20. augustil 1991 on kestnud kauem kui aastail 1918–1940," rõhutas Ergma.

"Selleks, et kommunism, natsism või mõni muu kurjusest inspireeritud ideoloogia ei saaks meid enam allutada, et tunneksime ja hoiaksime ohu ära, on vaja mäletada," rääkis ta.

Ergma lisas, et küüditamise lugusid on jutustatud, neid lugusid on kirja pandud ja aga neid on vaja veelgi ajaloolise mälu jaoks talletada.

"Täna langetame pea süütute inimeste mälestuseks, kes kannatasid ja hukkusid totalitaarse režiimi vägivalla ohvritena," vahendas riigikogu pressitalitus Ergma sõnu.