Oodatud vihm tuli juba kolmandal päeval ja tõi meie jaole uue pahanduse kaela. Tuli välja, et meie telk ei ole vihmase ilma korral just kõige töökindlam ja kui ülemad kuulsid, et asi on nõnda hull, et mehed telgi sisse bibidest katust ehitavad, organiseeriti meile järgmiseks päevaks uus telk. "Reservväelane peab olema happy, et ta ka järgmisel korral kogunemisele tuleks," oli korraldajate moto.
Ootamatu talv keset suve algust
Reedel ärgates rääkis keegi õues, et nüüd tuleb valged maskeerimisülikonnad välja otsida. Hilisemad ärkajad said naljast aru siis, kui olid telgist väljudes erksast lumekattest pimestatud. Nüüd oli selge - kel talvevarustus esimesel päeval võtmata jäi, pidi saama uue võimaluse. Rändasime siis tagasi Tapale, kus saime pestud, kustud, kammitud ja isegi poes käidud, kuid šoppamiseks liiga palju aega ei antud, sest kiirustasime näidislõhkamisele, millele olime juba "hiljaks jäämas".
Jõudsime lõhkamisele neli tundi varem kui teised, seega saime terve selle aja külma tuule käes oma neli aastat tagasi rajatud kaevikuliinides mitte-midagi teha. Nagu sellistel hetkedel ikka, tuli jällegi meelde ajateenistuse aegadest tuttav pool-naljatlev ütlus - kus lõpeb loogika, seal algab kaitsevägi.
Lõhkamisel näidati meile mitmete miinide ja muude lõhkeainete töövõimet - nägime näiteks, kuidas lennutada sõiduauto tagurpidi ning kuidas ilma labida ja kopata rajada tankitõrje kraav. Pärast lõhkamisi tegime videolõigu pioneeride emadepäevatervituse tarvis.
Nüüd oli väljaõppe faas läbitud ja mäng vaenlase vastu võis kõikide eelduste kohaselt alata. Sõitsime polügonilt suure kolonniga Ida-Virumaa suunas ja paari päevaga rajasime Sillamäe ümbrusesse ja Jõhvi linna mängulised miiniväljad ja lõiketraadist tõkked.