Kahenädalane õppekogunemine algas meil esmaspäeval Tapal, kus jagati kätte varustus ja koostati rühmad. Varustuse puhul jäeti aga talvisem rõivastus vabatahtlikuks, sest kes see ikka vastu suve talvetagi metsas kaasas tahab tarida. "Ega ma siin esimest korda ei ole," põhjendas jope võtmata jätmist meie reservväelasest rühmaülem. Ta võttis oma sõnad tagasi veel sama päeva õhtupoolikul metsalaagrisse jõudes, kui temperatuur ähardas miinusesse langeda. "Järsku saad jope sisevoodrit laenata?" küsis ta nüüd, tunnistades eksimust oma aprillikuiste ilmaalaste teadmiste asjus.

Jope jopeks - meie jagu ähvardas juba esimesel ööl sunniviisiline bibi all magamine, sest jaotelgi komplektist oli puudu ülioluline komponent, mis pidanuks püsti hoidma telgi korstent ja katust. Vastu ööd meile siiski see detail kuskilt toodi, ent otsustasime jaoga siiski ahjuvalve vältimiseks bibid püsti panna. Nii saime kõik tunni võrra rohkem uneaega, niigi pidime juba esimesest ööst alale sissepääsu mehitama.

Järgmisel hommikul oli selge - bibi alla enam vabatahtlikult ei lähe. Öine miinuskraad andis selgelt märku, et oleme väljunud mugavustsoonist. Rääkimata siis veel ühest seersandist, kes sel jahedal ööl avastas, et tema magamiskott kõlbab üksnes tekiks.

Nüüd tuli lausa käsk kõrgemalt, et kõik peavad panema püsti telgid. See andis aga põhjust esimeseks suuremaks vingumiseks - mismõttes öeldakse meile, kuidas magada? Mismõttes peame hakkama oma uneajast ahjusid valvama, sest keegi tahab? Sanitar Salusooga vingusime vingumise pärast, ise samal ajal sooja telgikohta ihates. Õnneks oli meid pandud ahjuvalve graafikusse, mistõttu pidime ikkagi "mossis nägudega" oma asjad telki vedama. See öö oli nõnda hea, et telkides ööbisime kuni Kevadtormi lõpuni.

Õppuse esimesed viis päeva oli ette nähtud meie kui reservväelaste ajateenistuses saadud väljaõppe meenutamiseks. Erinevalt öödest olid päevasel ajal ilmad üsna suvised, mistõttu oli lausa nauding rajada rõvedalt tolmavate teede kõrvale (õppe)miiniväljasid. Natuke ootasime ka vihma, sest polügoni kruusateed tolmasid tõepoolest nii räigelt, et mõne veoauto taga sõites oli kohati nähtavus ühe meetri kanti.

Oodatud vihm tuli juba kolmandal päeval ja tõi meie jaole uue pahanduse kaela. Tuli välja, et meie telk ei ole vihmase ilma korral just kõige töökindlam ja kui ülemad kuulsid, et asi on nõnda hull, et mehed telgi sisse bibidest katust ehitavad, organiseeriti meile järgmiseks päevaks uus telk. "Reservväelane peab olema happy, et ta ka järgmisel korral kogunemisele tuleks," oli korraldajate moto.

Ootamatu talv keset suve algust

Reedel ärgates rääkis keegi õues, et nüüd tuleb valged maskeerimisülikonnad välja otsida. Hilisemad ärkajad said naljast aru siis, kui olid telgist väljudes erksast lumekattest pimestatud. Nüüd oli selge - kel talvevarustus esimesel päeval võtmata jäi, pidi saama uue võimaluse. Rändasime siis tagasi Tapale, kus saime pestud, kustud, kammitud ja isegi poes käidud, kuid šoppamiseks liiga palju aega ei antud, sest kiirustasime näidislõhkamisele, millele olime juba "hiljaks jäämas".

Jõudsime lõhkamisele neli tundi varem kui teised, seega saime terve selle aja külma tuule käes oma neli aastat tagasi rajatud kaevikuliinides mitte-midagi teha. Nagu sellistel hetkedel ikka, tuli jällegi meelde ajateenistuse aegadest tuttav pool-naljatlev ütlus - kus lõpeb loogika, seal algab kaitsevägi.

Lõhkamisel näidati meile mitmete miinide ja muude lõhkeainete töövõimet - nägime näiteks, kuidas lennutada sõiduauto tagurpidi ning kuidas ilma labida ja kopata rajada tankitõrje kraav. Pärast lõhkamisi tegime videolõigu pioneeride emadepäevatervituse tarvis.

Nüüd oli väljaõppe faas läbitud ja mäng vaenlase vastu võis kõikide eelduste kohaselt alata. Sõitsime polügonilt suure kolonniga Ida-Virumaa suunas ja paari päevaga rajasime Sillamäe ümbrusesse ja Jõhvi linna mängulised miiniväljad ja lõiketraadist tõkked.

Relvastatud sõdurid ei kohutanud aga Jõhvi bensiinijaamas üht vanemapoolset vene keelt kõnelenud härrasmeest, kes nähes tanklas peatunud sõdureid ei pidanud paljuks tulla meie nina alla seksuaalse alatooniga liigutustega provotseerima, ise samal ajal pähe kinnitatud GoPro kaameraga filmides. Kui tanklast lahkusime, suundus provokatiivne härrasmees oma telefonist lastava vene tümpsu saatel lähedal asuva ringtee keskel olevat hirve skulptuuri kargama. Hiljem selgus, et tegemist ei ole pahatahtliku inimesega ja kohalikud tunnevad teda "Jänese" hüüdnime järgi.

Meie ei lasknud end provokatsioonist häirida ja suundusime laagrisse. Paigaldanud juba nii mõnegi miinivälja ja hulga muid tõkkeid, saime omale ka päris elulise ülesande, mis aga tähendas konflikti-tsoonist lahkumist. Teisipäeval sõitsimegi tagasi Lääne-Virumaale Kohalasse, kus meie ülesandeks oli lammutada maha vana mädanenud sild ning ehitada asemele uus, mis kannataks ka raskemaid masinaid.

Lammutamiseks kulus terve teisipäev ja kolmapäeval saime alustada uue silla ehitamisega. Et töö sujuks efektiivsemalt, leiti meile võimalus seal samas tööala vahetus läheduses jõe ääres telgid püsti panna. Jõevesi oli meie veskile, sest üle mitme päeva sai jälle pesta nii endid kui riideid. Nii laagerdasime Kohalas kuni reedeni, kui viimaste detailidena paigaldasime sillale käsipuud ja seejärel pioneeride motoriseeritud rännakuga tagasi Tapale liikusime.

Kohala TV reporter Risto Kongi esialgu sillaehitust ei kajastanud, kuid mõned päevad hiljem oli ta siiski uut silda märganud. Siin siis ka silda tutvustav video.

Tapal kulus poolteist ööpäeva varustuse tagastamiseks ja enda kasimiseks. Tõdesime rühmaga üheselt, et linnak on võrreldes aastatetagusega ikka märgatavalt muutunud. Uued kasarmud olid palju ruumikamad ja targemad, sauna mahtus rohkem inimesi kui vanasti ja linnakus oli ekslemisruumi palju, sest ajateenistuseks harjumuspäraseks saanud laiavale tühermaale olid kerkinud uhked laohooned ja kasarmud. Uues sööklas oli valik veelgi mitmekesisem kui varem ja kõike head-paremat pakutavat ei jõudnud kolme söögikorra jooksul maitstagi. Pühapäeva hommikul läksime rõõmsalt laiali, lootuses, et sama rühmaga saame teinegi kord metsa tulla.