FOTOD: Koerad ründasid Laulasmaa rannas väikest last ja teda kaitsma tulnud ema
Ema kirjeldab oma Facebooki lehel, kuidas kaks suurt suukorvistamata koera lõid hambad tema rannas mängiva lapse selga ning kuidas koer hiljem pures ka teda. Omanikud jalutasid samal ajal eemal.
Politseist öeldi esmaspäeva lõunal, et ema veel avaldust teinud ei ole, Delfi andmetel on aga kannatanul plaanis avaldus esitada.
Ema kirjeldab:
"Saabusin peaaegu inimtühja Laulasmaa randa enda lapse ja sugulasega, kes läksid vett katsuma, nagu lapsed ikka soojade ilmadega. Tükk maad eemal nägin küll kahte jalutajat kolme hiiglasliku koeraga, kuid nad ei paistnud ohtu kujutavat. Jälgisin, kuidas lapsed vee ääres on - ei olnud ebaloomulikku karjumist, jooksmist - kaks tavalist mängivat last.
Hetk pärast seda nägin nende poole kappavat suurt looma ja ka lapsed olid seda märganud. Jõudsin vaid hüüda "Ärge jookske!", kui juba oli see suur loom oma lõuad minu lapse sisse surunud. Sel hetkel muu maailm minu jaoks kadus: hüppasin püsti, lükkasin suure koera eemale ja viskasin end lapsele peale. Õnneks teine laps, kes oli ka suurem, jäi koertele märkamatuks.
Katsin last oma kehaga nii palju kui suutsin ning koer pures tema asemel mind. Kus oli omanik? Eemal. Hetkeks koer lahkus ja jooksis omaniku juurde. Ma olin paanikas, laps karjus, ning hakkasime püsti tõusma, kui koer tagasi jooksis. Miks ei hoidnud loomaomanik oma koera kinni? Ja kõik kordus: lükkasin lapse pikali, katsin ta enda kehaga ning kannatasin koera puremist, kuni nüüd lõpuks koeraomanik oma koera kinni püüdis.
Meie juurde oli tulnud üks naisterahvas, kellele siinkohal saadan oma kõige sügavamad tänusõnad, kes meie eest rääkis ning koerad koos omanikega minema saatis. Samuti kutsus ta telefoniga abi ning rahustas nii mind kui ka lapsi.
Oodates koerte lahkumist lamasime meie lapsega ikka shokis rannaliival, üritades selgeks teha mis vigastused kellelgi on. Minu "sõjahaavad" on ulatuslikud puremisjäljed seljal ning tugevate muljumistega ülespaistetanud parem käsi. Minu väikesel lapsel on õnneks haavasid vähem - seljal, käel ning kaelal. Seda tänu sellele, et mul õnnestus end lapsele peale heita ning rünnaku eest katta. Jäljed kaelal on kõige hirmutavamad - ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud kui sealne hammustus oleks tugevam olnud?
Edasi läks ettearvatavat rada - kojukiirustamine, Tallinnasse traumapunkti sõitmine, toibumine.
Ilmselgelt peaks loomaomanik vastutama oma looma eest, kuid miks seda ei tehta? Miks eiratakse seadust, et koertel peab olema avalikus kohas suukorv? Pole vabandus, et "ta pole kunagi kellelegi liiga teinud". Loom on loom. Ettearvamatu.
Kallid loomaomanikud - taltsutage oma loomi ning pidage kinni seadustest. Seekord läks meil õnnelikult, kõik on elus. Teine kord nii juhtuda ei pruugi".
