FOTOD ja VIDEOD: Okupatsioonide muuseum hakkab 15-aastast püsiekspositsiooni välja vahetama

 (52)

Okupatsioonide ja vabaduse muuseumis Vabamu on praegune ekspositsioon samal kujul olnud 15 aastat. Nüüd on välja mõeldud uus ekspositsioonilahendus, mis lootuste järgi ka kordades enam eestlasi muuseumi meelitab.

Muuseumi tegevdirektori Merilin Piipuu kinnitusel on uue püsinäituse sisu juba tootmiseks valmis, nii et järgmine samm on ehitamine. Miks aga üldse püsiekspositsiooni muuta?

Praegune Vabamu püsinäitus on 15-aastat vana ja kokku pandud tollase loogika järgi: enamik ekspositsioonist on seinte ääres ja klaasi taga ning pinda pole kasutatud kuigi efektiivselt. Plaanis on aga praeguselt 660 ruutmeetrilt laieneda sootuks 1120 ruutmeetri suurusele alale ja selleks võetakse kasutusele ka see osa muuseumihoonest, kus varem asusid külalistele suletud muuseumikogude hoidlad, ja isegi osa töötajate bürooruumidest.

Erinevalt praegusest, kus näidatakse üksnes esemeid koos daatumiga, on kavas koos museaalidega edasi anda lugu, et eksponaadi tähtsust mõistaksid ka need, kes tol ajal ei elanud. Ühtlasi tahetakse lood edasi anda nii, et sarnased sündmused tulevikus ei korduks. Selleks tahetakse harida ka lapsi, nii et uus väljapanek peaks sobima senisest rohkem ka lastele ja olema ehk osa ka haridusprogrammist.

Muuseum on võtnud eesmärgi, et uueneva püsinäitusega võiks külastajate arv suureneda suisa neli korda. Kui seni on külastajaid olnud aastas umbes 20 000, siis eesmärk on, et muuseumi jõuaks aastas vähemalt 80 000 külastajat. "Soovime väliskülaliste kõrval näha muuseumis senisest oluliselt rohkem eestimaalasi. Kui praegu on kõikidest muuseumi külastajatest umbes 10–15 protsenti kohalikud inimesed, siis tulevikus võiks nende osakaal vähemalt kahekordistuda," rääkis Piipuu. See tähendab, et tulevikus loodetakse muuseumis aastas näha 3000 asemel 30 000 eestlast.

Seotud lood:

Muuseumi näituse juht Sander Jürisson rääkis plaane tutvustades, et muuseumis kajastatakse uue ekspositsiooni valmides nelja teemat (okupatsioon, vastupanu, taastumine ja vabadus) viies teemaruumis, milleks on inimsusevastased kuriteod, eestlased vabas maailmas, nõukogude periood, taastumine ja vabadus.

Muuseumile on alates 1998. aastast annetatud 40 000 museaali ja nende abil loodetakse jutustada emotsionaalseid isiklikke lugusid. Jürisson rõhutas, et muuseum ei soovi olla kohtumõistja, vaid panna mõtlema, mis oli sel ajal valesti, ja näidata, mis vahe on vabal ja okupeeritud riigil. Ehk muuseumi soov on põlistada demokraatiat ja vabadust, näidates, milline on alternatiiv.

Esimesel korrusel hakkab olema n-ö viimane näituseruum ehk vabaduse teema kajastus. Näitust võib tegelikult läbide kahte pidi, aga muuseumisse sisse minnes suunatakse külastaja vaikimisi siiski trepist alla, kus aste-astmelt jõuab ta mittevabasse maailma. Esimese hooga koridori, kus muu hulgas räägitakse, mis toimus Eestis enne teist maailmasõda. Sest, nagu Jürisson märkis, ei tea paljud, et Eesti oli enne toda sõda vaba riik, ja nii tutvustatakse esmalt seda aega.

Viis teemaruumi

Uut püsinäitust aitavad luua mitmed spetsialistid nii muuseumist kui ka väljast seda. Inimsusevastaste kuritegude teemaruumi kuraator on pikaaegne muuseumi teadur Martin Andreller, kelle peamine uurimisvaldkond on vastupanu Nõukogude okupatsioonile, eriti metsavendlus. Teise maailmasõja aegset põgenemist ja eestlaste elukäiku paguluses avab Maarja Merivoo-Parro (Tallinna ülikooli doktorant ja nooremteadur). Elu Nõukogude Eestis käsitleva ala kuraator on Uku Lember (PhD, Uppsala ülikooli teadur, TLÜ lektor), iseseisvuse taastamisele keskenduva näituse osa koostab Aro Velmet (New Yorgi ülikooli doktorant, ajakirja Vikerkaar toimetaja). Vabaduse teemaruumi sisu loovad kommunikatsiooniekspert Daniel Vaarik ja kunstnik Kaido Ole.

Inimsusevastaste kuritegude teemaruumi tutvustades rääkis kuraator Martin Andreller, et selles hakkab olema küüditamisvagun, sest paljud ei suuda hoomata, mis on inimsusevastane kuritegu. Reisivagun, millega inimesi küüditati, ei lase aga unustada ei küüditamisi, vangilaagritesse saatmist ega holokausti.

"Selle kõrval on läbivaks jutuvestjaks inimeste esemed – nende kiiruga kaasapakitud asjad või hoopis vangilaagris valmistatu," sõnas Andreller ja tõi näiteks kaltsuvaiba, mida vangilaaris elanud naine prügist leitud kaltsudest õmbles – see andis vabaduse tunde, mis omakorda hoidis elus. "Loomulikult ka need, mille omanikud või valmistajad tagasi kodumaale pöörduda ei saanud."

"Teemaruumi eesmärk on avada okupatsioonide perioodi algust ja selle inimvaenulikkust, tehes seda samas kannatanud inimeste lugude kaudu, kes seisid oma põhimõtete eest ning keda peeti seetõttu vaenlaseks. Ruum näitlikustab seda, kuidas vabast ühiskonnast võib väga kiiresti sattuda totalitarismi, olla selle ohver ja mida see ootamatus inimestele tähendas," selgitas Andreller.

Martin Andreller Foto: Priit Simson
Küüditamisvagun okupatsioonide muuseumi uues ekspositsioonis Foto: visioon / Koko Arhitektid

Eestlased vabas maailmas näituse osas on kesksel kohal 1944. aasta sügisel Rootsi põgenemiseks kasutatud paat, tutvustas kuraator Maarja Merivoo-Parro.

Näituse peamine tähendusväli on tema selgitusel seotud võõrvõimu eest põgenemisega. Ruumis jutustavad eri esemed ja visuaalsed ning graafilised elemendid väliseesti ajaloo lugu. Lood puudutavad kogukondlikku organiseerumist, poliitilist välisvõitlust, noorsootööd (skaute-gaide, laagreid, koole), usuelu, kultuurilist tegevust, keerulist suhtlust kodueestiga, aga ka argipäeva ning kodust sfääri.

Selleks, et Eestist põgenenute diasporaaga võiks tunnetuslikul tasandil suhestuda, leiavad ekspositsioonis oma koha nii väliseesti kirjasõna kui ka muusika. "Selle näituse osa eesmärk on anda külastajale aimu väliseesti ajaloo mitmetahulisest olemusest ja mõjust," selgitas Merivoo-Parro.

Maarja Merivoo-Parro Foto: Priit Simson
Rootsi põgenemise paat okupatsioonide muuseumis Foto: visioon / Koko Arhitektid

Nõukogude perioodi kajastav ruum tuleb Sander Jürissoni sõnul mõneti teatraalne, näha võib sambaid ja sametit, sesse ruumi tuleb viisnurgakujuline punane interaktiivne laud ja lakke Stalini maal. Sellele perioodile keskenduv näituse osa jaguneb aga kuraator Uku Lemberi sõnul kaheks. Esmalt käsitletakse nõukogude korra kehtestamist koos tavalise inimese ideoloogiliste valikute ja dilemmadega ning vastupanu ja selle erinevaid vorme Nõukogude okupatsioonile. Teine suurem teema on argipäev ja igapäevaelu koos mõningate kultuuriliste kurioosumite ja nähtustega.

Ideoloogiliste valikute raames tuleb juttu ka kollaboratsioonist, kuid Jürissoni kinnitusel tehakse sedagi lugusid jutustades, sealjuures ei püüta öelda, et keegi käitus valgesti või õigesti, vaid lastakse vaatajal endal lugude pinnalt toda aega taasluua ja kaasa mõelda.

Okupatsioonide muuseumi uus ekspositsioon Foto: visioon / Koko Arhitektid

Taastumise osani jõudmiseks saab sõita liftiga keldrikorruselt teisele korrusele, mainitud lifti seintele tuleb väga sobivalt timelapse-linnavaade, mis kerib aega 40 aastat edasi. Taastumise osa käsitleb kuraator Aro Velmeti sõnul laulva revolutsiooni ja iseseisvuse taastamise ajavahemikku alates 1987. aasta fosforiidisõjast kuni Eesti astumiseni Euroopa Liitu 2004. aastal. Taastumise teema äramahutamiseks võetakse kasutusele ka pool praegusest kontoripinnast.

Selle näituse osa läbiv metafoor on „Balti kett”, mis rõhutab ennenägematute rahvaliikumiste rolli iseseisvuse taastamisel. Ekspositsioon vaatleb vabanemise protsessi üksikisiku tasandilt, küsides, kuidas tavalistest inimestest said mõne aasta jooksul pühendunud vabadusvõitlejad.

Mida tähendas vabadus muinsuskaitsjate, tudengite, rahvarindelaste, kodanike komiteede aktivistide, linnainimeste, maainimeste, interrindelaste ja paljude teiste jaoks? Mis tundega elati neid sündmusi läbi, kuidas neid mõtestati, kuivõrd vastas saavutatu ootustele? Üles seatakse kaheksa inimese lugu, mille kaudu saab nendega suhestuda.

Aro Velmet (keskel) Foto: Priit Simson
Okupatsioonide muuseumi uus ekspositsioon Foto: visioon / Koko Arhitektid

Vabaduse osas kutsuvad Daniel Vaarik ja Kaido Ole inimesi arutlema valikute üle. Ekspositsiooni ülesehitus lähtub vabadusega kaasnevatest erinevatest valikutest ning ka valikust vabaduste ja kohustuste vahel. Kuraatorite hinnangul ei ole vabadus miski, mis võidetakse kätte üks kord, vaid see on seisund, mida tuleb kogu aeg mõtestada ja mille säilimise nimel tuleb pidevalt pingutada.

Daniel Vaarik märkis, et vabadus on kui pingeseisund, sest vabadus on väga habras ja seda tuleb hoida, vabadus sünnib iga päev uuesti ja võib ka iga päev surra. Samas võivad ka vabadused omavahel põrkuda. Ta lisas, et plaanis on installatsioon, mis hõlmab tervet ruumi, kuid mis täpselt vabaduse näitusesaali tuleb, ei taha kuraatorid veel reeta.

Kaido Ole lisas, et tema ja Vaarik on saanud justkui ülesande püüda püüdmatut. Ta kardab mõneti, et ette on võetud enesetapjalik missioon, sest iga inimese jaoks võib vabadus olla midagi erinevat. Ta märkis aga, et saali tulebki tema ja Vaariku nägemus ning sinna tekkivat ei maksa pidada seega kuidagi uueks Vabadussambaks.

Daniel Vaarik ja Kaido Ole Foto: Priit Simson
Tulevane vabaduse teemasaal okupatsioonide muuseumis Foto: visioon / okupatsioonide muuseum

Uus püsinäitus valmib koostöös arhitektuuribürooga Koko Arhitektid, kes on püsinäituseid loonud mitmele Eesti muuseumile. Püsinäituse tootmise ja ehitustööde maksumus on hinnanguliselt 1,8 miljonit eurot.

Muuseumi uue ekspositsiooni loomise esimest etappi toetasid muuseumi algataja Olga Kistler-Ritso tütar Sylvia ja tema abikaasa Andy Thompson. Peale selle kogutakse eraisikute annetusi ning toetust otsitakse ka kodumaistest ja rahvusvahelistest fondidest.

Uuenenud sisuga muuseum avab uksed praeguste plaanide kohaselt hiljemalt 2019. aastal. Kui hästi läheb, siis aga juba järgmisel aastal, Eesti Vabariigi 100. aastapäeval.

Pagari kongid

Peale uue püsinäituse ettevalmistamise avatakse saabuvaks suveks Pagari 1 asuvad KGB kongid. Kongide muuseum täiendab inimsusevastaste kuritegude osa, andes täpsemalt ülevaate okupatsioonivõimude toimepandust Eestis. Püsinäitus Pagari kongides jutustab lugu vaba ühiskonna lõhkumisest ja selle mõjust.

Hääle saavad inimeste lood, kes hoidsid lootust alal isegi võimatumais tingimustes. Talletatakse represseerijate teod ja seda, kuidas me neid praeguses maailmas mõtestame – kuidas me sellest kõigest omavahel räägime ja kuidas seda selgitavad iseseisvas Eestis kättesaadavad avalikud arhiividokumendid.

PS. Muuseumi nimi

"Oleme kohtunud ja nõu küsinud eri valdkondade asjatundjatelt ja ekspertidelt, rääkinud nii keeleteadlaste, ajaloolaste, väliseestlaste, represseeritute kui paljude teistega. Arutelude tulemusel eri osapooltega sai selgeks, et nimi okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu annab kõige selgemini edasi nelja põhiteemat, mida muuseum tulevikus kajastab: okupatsioone, vastupanu, taastumist ja vabaduse hoidmist. Loodame, et selline nimi arvestab eri siht- ja vanuserühmade vajadusi ja annab parimal moel edasi uuenevat sisu," lisas muuseum.