ENTA president Els Heinsalu rääkis laupäeval Tallinnas toimunud teadusmarsil ja kõnekoosolekul, et Eesti riigijuhtid võiks kuulata teadlasi rohkem ning lähtuda enam teadmistepõhisest poliitikast. "Hea näide, kus teadlasi ei kuulatud, on alkoholiaktsiisi tõstmine - teadlased ütlesid, et üle 5% kergitamine aastas on üleliigne ning mõjub riigile negatiivselt, kuid ometigi tehti teisiti," rääkis Heinsalu.
Marsil osalenud Tallinna Ülikooli itaalia uuringute professor Daniele Monticelli, kes on muuseas õppinud ära ideaalse eesti keele, tõi sarnase näitena välja Tartusse planeeritava tselluloositehase, mille ümber toimuvas debatis pole teadlaste väiteid kuulda võetud.
Monticelliga koos marssinud Mikko Lagerspetz, kes õpetab sotsioloogiat nii Soomes Turu ülikoolis kui ka Tallinna ülikoolis rääkis sarnaselt kolleegile soravas eesti keeles, tõi välja, et teadlastesse suhtutuvad riigijuhid kõrgilt. "Riigivalitsemises pole seda kompententsi, mida pakuks teadlaste suurem kaasamine, doktorante on riigijuhtide hulgas väga vähe," sõnas Lagerspetz ning imestas, et riigijuhtide hulgas on vähe sotsiaalteaduste doktorante, näiteks riigiteadlasi.
Riiklikud on prioriteetsed valdkonnad näiteks biomeditsiin, infotehnoloogia, sõnas Monticelli, kuid võiks olla suurem rõhk üleüldise teadlaste heaolu parandamisel, praeguse mudeli järgi seatakse ohtu eriti sotsiaal- ja humanitaarteaduste jätkusuutlikus.
Ukrainast pärit Illia Kapitanov on Tallinna tehnikaülikooli keemia osakonna vanemteadur ning on Eestis teadust teinud paar aastat. Ta võttis kaasa oma abikaasa ja väikese lapse, kelle ta tahaks väga panna Eestis lasteaeda. "Teaduses on projektid paariaastaste tsüklite kaupa, loodan väga, et saan siia jääda," sõnas Kapitanov.
Teadusrahastamise projektipõhisuse üle kurtsid ka Tallinna Ülikooli ametiühingu juhatuse liikmed Eeva Kesküla ning Kairit Kall. "Kuigi lektorite kohad on riiklikult rahastatud, siis muu teadus on täielikult projektipõhine, saades näiteks rahastuse neljaks aastaks, kulub pool teadusuuringuks mõeldud ajast hoopis uue rahastuse otsimiseks, sest me ei tea, kust homme leib lauale saada," rääkis Kesküla.
Kall tõi veel välja, et kuigi doktoranditoetust tõsteti sellest aastast 660 euroni, ei ela selle rahaga ära. "Inimene, kellel on juba magistrikraad, ei pruugi tahta enam ühikas elada ning tahab ehk mõelda pikemast perspektiivist, näiteks pere loomisest" sõnas Kall.
Sarnase mure tõi välja Tartu Ülikooli botaanika osakonnas õppiv ja töötav Susanna Vain, kes ütles, et lisaks doktoranditoetusele maksab talle lisatoetust ka instituut ja kuigi nii saab ta kokku Eesti keskmist palka, siis arvesse lähevad need summad stipendiumina, mitte stabiilse sissetulekuna. "Kuigi doktorant töötab igapäevaselt üheksast viieni, siis riigi silmis on tal null aastat tööstaaži, näiteks ei saaks ta võtta pangalaenu" tõi Vain näited.
Kuigi sarnaselt Tallinnale toimus sarnane marss veel 230 linnas üle maailma, on igal riigil pisut erinevad teaduse arengumured. Lisaks rahastamisküsimusele tõid Tallinnas marssinud teadlased välja noorteadlaste rändeküsimust. Aro Velmet, kes on Oxfordi ülikoolis ajaloo noorteadur, nentis, et kuigi teadust saab teha ilma piirideta ja noored võiksidki rahvusvahelisi võimalusi ära kasutada, võiksid noored tagasi koju õpetama naasta.
Õpetamine pole aga kuigi ahvatlev perspektiiv, sest õppeassistendid, kes pole teaduskraadi omandanud, teenivad väikest palka, mis on madalam kui näiteks algklassiõpetajate palgatase, lõpetas Kairit Kall.
