Reede pärastlõunal Tallinnast põhjanaabrite poole sõitma hakates kuuleb laevas eesti keelt vähe. Põhiliselt on laevas Eestit koju sõitvad soomlased ja käputäis välisturiste. Välistekil märkan vaid mõnda rahulikult sigaretti suitsetavat sinistes tunkedes eesti meest. Kui laev saabub Helsingisse, kogunevad inimesed maale pääsemiseks kitsasse koridori. Nüüd kuulen üleüldise sumina sees ka eesti keelt. Väikese roosa ranitsaga tilluke blond tüdruk hoiab oma emast kinni ja sosistab väsinud ilmega midagi. Selle peale rahustab ema mudilast ja ütleb, et vanaisa ootab neid juba sadamas.

Märkan ka noorpaari, kelle eesmärgiks on nähtavasti laev alkoholist tühjaks vedada. Noormehel on ratastega viis kasti lahjat alkoholi ja üks kast viina hoolikalt laotud kärule, mille leiab laeva supermarketist otse vägijookide kastide kõrvalt. Käru saab endale soetada üsna soodsalt – väike käru on 5 ja pisut suurem käru 10 euri tükk. Ka neiu ei taha alla jääda, ja veab enda järel käru kolme kasti siidriga.

Tagasiteel kodumaale on laevas praktiliselt ainult eestlased, kes reede õhtuks koju sõidavad. Inimeste silmis on näha ootust. „See aeg siin laevas – see on kaks tundi surnud aega, aga kui Tallinnas kodumaale saan, tean, et see kõik on seda väärt. Ma olen suur Eesti patrioot,“ ütleb noormees, kes usub, et see on tema viimane aasta Soomes leiba teenimas käia. „Ilmselgelt käin seal ainult raha pärast, mulle ei meeldi soomlased ega see vahemaa, aga raha on vaja,“ lisab ehitaja ja puhub suust suure palli halli tossu.

Pool tundi pärast laeva väljumist Helsingist saan jutule Hennessy XO'd limpsiva eesti härrasmehega, kes on ka ehitaja, tema aga ehitab paberi ja pliiatsiga. „Ma olen objektijuht olnud Soomes juba 1989. aastast saadik, olen väga palju kokku puutunud erinevate eestlastega. Üldistada ei tahaks.“ Küll aga manitseb härra mind, et ehitajatega suheldes kasutaksin oskust lugeda ridade vahelt ja ei usuks kõike, mis nad mulle räägivad.

Järgmiseks räägin kuuemehelise seltskonnaga: rasketehnikaga tegeleva Aivari, pinnaseparandusega tegeleva Ülari, keevitaja Henri ja autojuhtide Jaagu, Marko ja Alariga. Üldiselt on mehed oma eluga Soomes rahul, töötasu on ju tunduvalt kõrgem. 

Aivar ei võtaks hetkel uut tööpakkumist vastu sellepärast, et on juba Soomes nii pika tee käinud. „Alguses oli raske küll, soomlastel ikka on jätkuvalt eestlaste suhtes eelarvamused. Tuleb end aga tööga tõestada,“ ütleb mees, kes on Soomes töötanud juba mitu aastat. Küsimusele, kuidas pere sellesse suhtub vastab Aivar, et tema pere on juba harjunud, sest ta on ka varem välismaal töötanud. 

Pinnaseparandaja Ülari aga iga nädalavahetus Eestis ei käi ja satub sellel nädalal kodumaale vaid maleva kokkutuleku pärast. „Mind ei kutsu miski Eestisse. Oma laste emast olen ma lahutatud, lapsed on juba täiskasvanud, isa on surnud,“ ütleb mees ja lisab, et oma emale ta ikka helistab ja küsib, kas tuleb külla. 

Soomes on meestel tekkinud oma sõprusringkond. „Autojuhid ikka üksteisega suhtlevad, aga koos väljas me ei käi. Ainult nii palju, et kolmapäeva õhtul käime koos saunas,“ ütleb Alari. Marko kinnitab Alari sõnu ja lisab, et on terve Soomes oldud aja jooksul baaris käinud vaid kolm korda. Autojuhid nendivad, et nende elukutse juures ei saagi pummeldada.

Meeleolu laevas on väga rahulik – inimesed istuvad rahulikult oma kohvitassi või õlleklaasi taga. Kuskilt ei kostu räuskamist. Mehed kinnitavad, et nii see tegelikult ongi ja laevades joomine on rohkem müüt. „Joovad rohkem need, kes Soomes mustalt tööl käivad,“arvab Aivar. Meestel tuleb nentida, et hiljuti jaanipäeva paiku oli sadamas kaklus ja palju purjus inimesi, see oli aga vaid see üks kord.