Evelin Ilves  — parandamatu maailmaparandaja

Ees­ti esi­me­ne lee­di Eve­lin Il­ves soos­tub Eesti Päevalehele in­terv­juud and­ma ter­vi­se, eri­ti ees­ti mees­te ter­vi­se tee­mal. Ju­tua­ja­mi­sel sel­gub, et ta on loo­mult pa­ran­da­ma­tu maailmaparandaja.

Meie esileedid on seni üsna varju tahtnud jääda. Helle Meri ei andnud intervjuusid, Ingrid Rüütel küll, aga ta ta rääkis alati ainult oma tööst. Kas mõtlete selle peale, kui erinev olete eelmiste presidentide abikaasadest?

Ei mõtle. Olen parandamatu maailmaparandaja, kel kogu aeg on mingi asi ajada. Mäletan lapsest saadik, et kõik, mida ette võtsin, sellel pidi olema mingi laiem mõju. Enne kui läksin Eesti Päevalehte tööle (1996 — 2001 oli Evelin Ilves Eesti Päevalehe turundusdirektor — toim), mõtlesin, et riigil on keerulised ajad ja peaks minema riigi teenistusse. Aga läksin hoopis eraettevõttesse ja motiveerisin end sellega, et ajakirjandus on neljas võim, kel samasugune jõud kui riigil või riiklikel institutsioonidel. Töötasin selle heaks, et moodne meedia saaks niisuguseks, nagu olema peab.

Mida tähendab kohustus olla esileedi?

See on missioon. Teed midagi alati millegi pärast. Ma pole kunagi käinud tööl, et teha karjääri, või ainult raha pärast. Pean olema endale alati eesmärgi sõnastanud — miks? Praegu, kui kuulen, et keegi on asunud sporti tegema või hakanud toitumise vastu huvi tundma, siis tunnen, et teen õiget asja. Kui sellel on tulemust, siis mida hing ikka veel ihkab.

Ter­vi­sest rää­gib eest­la­ne siis, kui se­da enam po­le?

Va­nas­ti de­fi­nee­ri­ti­gi ter­vist ei­tu­se kau­du. Aga te­ge­li­kult po­le ter­vis hai­gus­te puu­du­mi­ne. Uuem ter­vi­se de­fi­nit­sioon vas­tab täp­selt õnne de­fi­nit­sioo­ni­le. See on vaim­se, füüsi­li­se ja sot­siaal­se heao­lu sei­sund. Nii de­fi­nee­ri­tak­se me­dit­sii­nis ter­vist ja nn hap­pi­ness-uu­rin­gu­tes õnne.

Ku­ni vii­ma­se aas­ta­ni tu­li uu­di­seid, et meie ini­me­sed ei hoo­li ter­vi­sest, aga nüüd on mu mee­lest vas­tu­pi­di. Üks hil­ju­ti­ne uu­ring kin­ni­tas, et üle 50% ini­mes­test on val­mis te­ge­ma mi­da­gi oma ter­vi­se heaks, muut­ma toi­tu­mis­har­ju­mu­si, spor­ti­ma jne. Mis­moo­di ini­mes­te tead­lik­kust muu­ta saab?

Mi­nu mee­lest al­gab kõik prob­lee­mi tead­vus­ta­mi­sest. Ja kui lõppe­vat aas­tat kok­ku võtta, siis võib öel­da, et ole­me prob­lee­mi tead­vus­ta­nud, ning see on kõige täht­sam. Võime rää­ki­da ilu­sa­test ja üllas­test as­ja­dest, kui­das meil on keel ja kul­tuur ja kõik see, mis rah­va püsi­mi­se sei­su­ko­halt täh­tis. Aga ome­ti al­gab kõik ter­vi­sest. Kui vaa­ta­me lah­ti­se pil­gu­ga are­ne­nud maail­ma, siis vaev­leb ena­mik ol­mep­rob­lee­mi­de käes. Ja sel­le koh­ta on öel­dud, et see on jul­geo­le­ku­risk. Näi­teks las­te ras­vu­mi­ne on tin­gi­tud elus­tii­list, va­lest toi­tu­mi­sest ja vä­he­sest lii­ku­mi­sest. 15 aas­tat ta­ga­si ei diag­noo­si­tud Ees­tis las­tel ühte­gi tei­se dia­bee­di juh­tu­mit, aga nüüd va­ja­me ju­ba eriars­te. Lu­ge­sin Aust­raa­lia ja Bri­ti võrd­le­vat uu­rin­gut, kust sel­gus: pal­jud va­ne­mad ei saa aru, et nen­de laps on paks. Kui ju­ba va­ne­mad ei tead­vus­ta ja an­na­vad õhtul lap­se­le kar­tu­likrõpse süüa, siis mil­lest me rää­gi­me. Eu­roo­pa rii­ki­dest on Ing­lis­maa kõige põhja­li­ku­malt ter­vi­sep­rob­lee­mi et­te võtnud. Neil on riik­lik las­te ras­vu­mi­se vas­ta­ne prog­ramm, ak­tiiv­selt võit­leb sel­le eest te­le­kokk Ja­mie Oli­ver. Kui oled noor ja at­rak­tiiv­ne, siis sind kuu­la­tak­se.

Ter­vis tu­leb spor­ti­mi­sest?

Ing­la­sed on pan­nud 2012. aas­ta Lon­do­ni olümpia rah­va ter­vi­se hu­vi­des töö­le. Ala­tes ke­ha­li­se kas­va­tu­se tun­di­dest ja lõpe­ta­des inf­rast­ruk­tuu­ri ob­jek­ti­de ehi­ta­mi­se­ga, spor­ti­misvõima­lus­te pa­ran­da­mi­se­ga. Järg­mi­sest aas­tast on neil ko­hus­tus­lik ne­li-viis tun­di ke­ha­list kas­va­tust nä­da­las. Va­rem oli üks tund või üld­se mit­te. Tu­leb võtta ter­ve ahel, lä­he­ne­da komp­leks­selt. Spor­ti­mi­se prog­ramm on ti­he­dalt seo­tud toi­tu­mi­se­ga.

Kas teie viieaas­ta­ne tütar Kad­ri Keiu ka tren­ni teeb?

Kad­ri käis kuus-seit­se kuud ten­ni­set­ren­nis. Võimel­da ja tant­si­da saab ta las­teaias. Käib mi­nu­ga koos meie väi­ke­ses Kad­rio­ru jõusaa­lis ja püüab jõudumöö­da mat­ki­da. Ehk po­le spor­ti­misvõima­lu­sed mei­le kät­te­saa­da­vad? Sõltub koo­list ja oma­va­lit­su­sest. On neid, kes mak­sa­vad kin­ni kõik las­te tren­nid, ja neid, kes ei mak­sa mi­da­gi. Lii­ku­mi­ne al­gab lap­seeas. Lap­sed la­se­vad end mõju­ta­da. Mis nei­le tun­dub popp, sel­le võta­vad liht­salt vas­tu. Olen se­da iseen­da pealt näi­nud. Iga kord, kui las­te­ga koh­tun, tu­le­vad ja ütle­vad nad, et on ha­ka­nud rul­lui­su­ta­ma või ten­nist män­gi­ma. Mit­te kor­da­gi po­le las­te­ga koh­tu­mi­ne nii möö­da läi­nud, et kee­gi ei tu­leks ütle­ma: nii la­he, et tee­te spor­ti.

Nä­gin ühes te­le­saa­tes, kui­das tüdru­kud ni­me­ta­sid möö­du­va aas­ta täht­sa­maks ini­me­seks Eve­lin Il­vest. Ees­tis võiks ju ol­la spor­ti­mi­sees­ku­ju­sid pea­le Eri­ka Sa­lum­äe?

Olümpiavõit­ja on ii­dol, kau­ge. Mi­na olen na­gu naab­ritüdruk. Kui mi­na saan, siis saa­vad tei­sed ka. Meil on va­ja sel­li­seid ees­ku­ju­sid, kes on ta­va­li­sed ini­me­sed, kel­le­ga sa­mas­ta­da ja võrrel­da.

Kui­das krii­ti­kat ta­lu­te?

Täies­ti ra­hu­li­kult. Võtan se­da mõis­tu­se­ga. Siis­ki, jä­tan osa te­ge­vu­si te­ge­ma­ta. Näi­teks jä­tan te­ge­ma­ta ko­ka­raa­ma­tu, kui­gi olen sel­lest pik­ka ae­ga mõel­nud ja tut­ta­vad-sõbrad, kes mu roo­gi maits­nud, on soo­vi­ta­nud mul ko­ka­raa­mat kir­ju­ta­da. Kõigist toi­tu­dest on võima­lik te­ha ter­vis­lik­ke ver­sioo­ne. Näi­teks leiu­ta­sin ter­vis­li­ku kar­tu­li­sa­la­ti.

Kas lu­ge­ja­te­le ret­sep­ti an­na­te?

Mis kar­tu­li­sa­la­ti ras­keks teeb? Kar­tu­li ja li­ha kom­bi­nat­sioon. Ma ei pa­ne oma sa­la­tis­se li­ha ega vors­ti. Pa­nen õuna, värs­ket ja soo­la­kur­ki, peaae­gu sa­ma pal­ju kui kar­tu­lit, pa­nen por­gan­dit. Ja oi­va­li­selt so­bi­vad juur­de gra­naatõuna­seem­ned. Kast­me teen nii, et kol­man­dik on 10%-list ha­pu­koort, kol­man­dik mait­ses­ta­ma­ta jo­gur­tit ja kol­man­dik 15% -list jo­gur­ti­ma­jo­nee­si. Värs­ket sid­ru­ni­mah­la, pi­part. Ise­gi kon­ser­va­tii­vi­de­le meel­dib!

Res­to­ra­niõhtusöö­ke vist pal­jud en­da­le enam lu­ba­da ei saa… Töö­tus, ma­jan­dus­lan­gus…

Töö­tus ja ma­jan­dus­lan­gus po­le uni­kaal­ne, se­da on en­ne­gi ol­nud. Ta­sub vaa­da­ta, mi­da tei­sed tei­nud. Soo­me la­ma ajal ehi­tas üks väi­ke La­pi­maa vald, kus töö­tus oli 75 prot­sen­ti, suu­sa­ra­jad, te­gi ho­kiväl­ja­ku, et ini­mes­tel oleks pea­le joo­mi­se muud­ki te­ha. Pa­nek­sin meie oma­va­lit­sus­te­le süda­me­le, et seal, kus töö­tu­se määr on kas­va­nud, tu­leks eri­li­selt mõel­da sel­le pea­le, kui­das ini­me­si n-ö käi­gus hoi­da. Ene­se ter­vi­se eest hoo­lit­se­mi­ne, lii­gu­ta­mi­ne ja sport on sel­leks ühed pa­re­mad võima­lu­sed. Va­ja­me nii vä­he. Ärmal ei ku­lu­ta ma sen­ti­gi spor­ti­mi­se­le. Mul on seal üks va­na õud­ne jalg­ra­tas, mil­le koh­ta abi­kaa­sa poeg ütleb, et si­hu­ke­se­ga küll sõita ei saa. Mi­na saan. Mi­na rää­gin se­da jut­tu sel­lepä­rast, et see lõpuks ko­ha­le jõuaks, eri­ti mee­ste­le.

No nii, jõua­me­gi mees­te­ni.

Mees­te­le ei to­hi lä­he­ne­da käs­ki­vas kõne­vii­sis. Ees­ti me­hed on maail­ma pa­ri­mad, aga neil on ma­dal ene­se­hin­nang. Mees­te lä­he­dus­suh­ted on teist­su­gu­sed. Nais­tel on ris­kid ha­ju­ta­tud, nei­le on emot­sioo­ni­de ja­ga­mi­ne lu­ba­tud nii sõbran­na­de­le, kol­lee­gi­de­le, su­gu­las­te­le. Nai­sed pea­vad me­hi roh­kem tun­nus­ta­ma. Kuid me­hed ise pea­vad ka tä­he­le­pa­ne­li­ku­mad ole­ma. Ei ta­ha ju kee­gi te­ha süüa, kui mees aitäh­ki ei ütle, heal ju­hul mõmi­seb mis­kit.

Kui­das ik­ka­gi ras­ke­tes olu­des hak­ka­ma saa­da?

Olen mõel­nud, et ma­jan­dus­li­ku su­ru­ti­se ka­su on see, et sun­nib roh­kem sis­se­poo­le mõtle­ma. Prae­gu on aeg mõel­da en­da­le, lä­he­das­te­le, oma rii­gi­le. Võima­lus näi­da­ta, et hoia­me kok­ku: os­ta­me Ees­ti söö­ki, rii­deid, puh­ka­me Ees­tis. Võida­me ka to­hu­tult ter­vi­ses.

Ei saa klei­dip­rob­lee­mi koh­ta küsi­ma­ta jät­ta.

Püüan hoian ma­da­lat pro­fii­li. Aga ei saa ju. Ei saa ju rii­gi­pea­de juu­res käia ühe ja sa­ma kostüümi­ga.

Kui­das uut aas­ta vas­tu võta­te?

Sel aas­tal lä­he­me sõpra­de­le külla. Ta­va­li­selt ole­me Ärmal, vaa­ta­me pre­si­den­di kõne ära ja siis lä­he­me õue ela­va tu­le juur­de. Elav tu­li on ju pal­ju ohu­tum kui ilu­tu­les­tik. Ilu­tu­les­tik on ag­res­siiv­ne, kah­ju­lik, kesk­kon­naoht­lik, tuul­de vi­sa­tud ra­ha. Ilu­tu­les­ti­ku ase­mel võiks mõne võim­la kor­da te­ha.

Refereeritud artikli täistekst Eesti Päevaleht Onlines