Euroopa õnn ja õnnetus

ETV korrespondent Brüsselis Indrek Treufeldt leiab, et Euroopa Liidus (EL) nagu Euroopa jalgpalliski näikse olevat ajad, kus vanadel meeskondadel ei lähe enam nii enesestmõistetavalt hästi.

“Paljud kommentaatorid on Euroopa Liidu viimast tippkohtumist analüüsides märkinud, et vanad valuvõtted ei läinud enam nii hästi läbi. Euroopa on vahepeal paisunud, uued jõujooned pole veel paika saanud. Euroopa asjade üle arutlemisel võib alati tekkida kihk asuda lihtsustuste teele. Kergesti kerkib mõte suurest vastasseisust, justkui tahaks üks pool teisest üle rullida. Kõlab küll pateetiliselt, aga Euroopas on rohkem mängijaid kui kaks ja see on Euroopa õnn ja õnnetus ühtaegu,” kirjutab Treufeldt SL Õhtulehes.

Uut komisjoni presidenti otsides tahtsid Prantsusmaa ja Saksamaa leida tublit föderalisti, kelleks sobis hästi Belgia peaminister. Brittidele ja itaallastele see kandidaat ei meeldinud. Mitu riiki leidsid, et kuna senine komisjoni president Romano Prodi on suurest lõunapoolsest liikmesriigist, võiks nüüd tulla keegi väikesest põhjapoolsest riigist. Uue presidendi suhtes esitatakse ikka uusi ja uusi argumente.

Uues põhiseadusleppes üksmeelele jõudmine oli Euroopa Liidu liikmesriikidele tubli tegu, jätkab Treufeldt. “Aga kas olekski teisiti saanud, kui lahja osavõtt Euroopa Parlamendi valimistest oli tublisti muserdanud Euroopa mainet. Läbikukkumine toonuks tõsise kaose. Viimaste põhiseaduslepet puudutavate vaidluste aegu seisid Brüsselis vastakuti suurriigid ja mitte nii suured riigid, aga see rindejoon ei olnud väga püsiv. Mõlemast leerist oli ülejooksikuid. Oli väikeriike, kes kostsid tugevama Euroopa keskvõimu poolt ja suuriike (näiteks Suurbritannia), kes kaitsesid rahvusriikide seisukohti. Põhiseaduslepe kajastab ennekõike kompromissi keskmeelsete ja rahvusmeelsete vahel.”

Eurooplaste loidus europarlamendi valimiste aegu kujundas viimastele juriidilistele vaidlustele dramaatilise fooni. “Mis see õigupoolest oli, kas ükskõiksus või protest?” küsib Treufeldt. “Kas Euroopa läheb kellelegi korda? Heaoluriikides tekib kergesti mulje, et poliitilised valikud ei muuda eriti igapäevaelu. Nii otsustavadki üsna väikesed huvirühmad. Ajakirjandus tiražeerib innukalt üht või teist poliitilist seisukohta, teeb sellest kergesti seeditava toote. Sest mida üks lihtsakoeliste mõttekäikude ja lööva pealkirjaga lehelugu ikka muud on. Kõike seda saadab neutraalsuse ja objektiivsuse müüt. Nüüdisdemokraatia näikse olevatki pigem huvirühmade demokraatia.”

Eesti pole ETV korrespondendi sõnul Euroopas erand, pigem võiks öelda, et Eestis valitseb üsnagi nüüdisaegne demokraatia. “Kuidas peaks niisuguses olukorras käituma uue Euroopa põhiseadusleppega? Vähesed viitsivad seda lugeda, kuid paljud tõttavad kiiresti kuulutama, et vaja on rahvahääletust. Kindlasti ootavad paljud, et keegi teeks neile asja mõne lausega selgeks, annaks ette lihtsad fraasid, et saaks võimalikult lihtsalt otsustada. Kas lihtne küsimus: kas olete põhiseadusleppe poolt? suudab ikkagi kajastada kõiki leppe keerulisi aspekte ja Brüsselis valitsuste vahel lõpuks sündinud kompromissi?”

Lepe teeb ELi toimimise lihtsamaks ja läbipaistvamaks, aga sellesse süvenemine nõuab siiski vaimset jõupingutust, lisab Treufeldt. “Nii tuleb lepet avalikkusele selgitada, aga igasugusest selgitustööst saab rahva silmis kergesti propaganda — kui midagi ikka väga selgitatakse, ju siis tahetakse seda läbi suruda. Hakatuseks kõlbab mõtteharjutus: kelle huve põhiseaduslepe õigupoolest teenib: peaministri, valituse või Euroopa huve?”