Euroopa rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise komisjoni (ECRI) analüüsi üheks olulisemaks punktiks oli vihakõne. Poliitilise kõne alajaotuses toob raport esile, et poliitilises kõnes rassistliku vihakõnega sügavaid probleeme pole, kuid vastukaaluks leiti, et homovastane kõne tuleb hukka mõista palju selgemalt, kui seda seni on tehtud.
ECRI analüüsis viiendat korda sallimatuse ja rassismi olukorda Eestis ning tegi tuvastatud probleemide lahendamiseks rea soovitusi ja ettepanekuid. Muuhulgas nendib viimast viit aastat kattev raport, et Eesti poliitikud oskavad rassismile paremini reageerida kui homofoobiale.
„Näiteks 2013. aasta mais Konservatiivse Rahvaerakonna liikme Martin Helme poolt telesaates tehtud avaldused, kus ta ütles, et ta sooviks, et Eesti oleks valge riik ja leidis, et sisseränne tooks kaasa Eesti linnade rüüstamise ning vägistamise. Samuti tegi 2014. a. oktoobris rahandusminister solvavaid kommentaare haridusministri aadressil seoses tema rahvuspäritoluga,“ seisab raportis.
Palju hullem on raporti järgi lugu homode ja soovahetajate vastase kõnega. „Poliitikute ringkonnad ei ole vaenulike hoiakute vabad lesbihomo-biseksuaalsete-soovahetajate (LHBS) suhtes,“ nendib raport ja toob esile rea piinlikke näiteid alustades tollasest haridusministrist ja praegusest Eesti Rahva Muuseumi juhist Tõnis Lukasest.
„Näiteks ütles 2010. aasta valitsuse iganädalasel pressikonverentsil endine haridus- ja teadusminister, et homoseksuaalsust ei hakata edendama Eesti koolides, vastates sellega uudisele, et Holland oli lülitanud samasooliste abielu teema oma kooliharidusse,“ märgib raport ära Lukase empaatiaämbri ja võtab järgmisena ette Erki Noole, kes kooseluseaduse ümber käivasse kärasse tugeva panuse andis, et siis poliitareenilt välja kukkuda.
„2013. a märtsis tegi Erki Nool, endine sportlane ja sel hetkel riigikogulane, terve rea homovastaseid avaldusi, kutsudes homosid pöörduma psühhoteraapia ja usu juurde ning vältima “praktiseerivate homoseksuaalide” seltskonda.“
Euroopa peab tähelepanuväärseks ka Varro Vooglaiu aktiivset homovastast tegevust. „ECRI märgib ka, et 2012. a novembris käivitas Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks Eestis kampaania vastureaktsioonina kavale koostada kooseluseaduse eelnõu (vt. § 93). Kampaania keskmes oli petitsioon, mis väidetavalt sisaldas mitmeid homovastaseid avaldusi,“ kirjutab komisjon oma raportis.
Rassistlikele purtsatustele järgneb reporti järgi küllaltki adekvaatne hukkamõistev reakotsioon. „Eesti asutused kritiseerivad regulaarselt eri tasanditel poliitikute välja öeldud rassistlikke avaldusi. Näiteks reageerisid Martin Helme avaldustele 2013. aasta mais nii Sotsiaaldemokraatliku erakonna juht kui ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper,“ seisab raportis. Samuti märgitakse Ligi ja Ossinovski vastasseisu kulminatsioon. „2014. a oktoobris, kui rahandusminister Jürgen Ligi esitas kommentaarid haridusminister Jevgeni Ossinovski kohta, mõistis president Toomas Hendrik Ilves need solvangud hukka soolise kuuluvuse, kodakonsdsuse või rahvuspäritolu alusel, mille järel rahandusminister esitas lahkumisavalduse.„
Kui aga võtta ette homofoobia, siis on lugu reaktsioonidega teine, näiteks Tõnis Lukase sõnavõtt ei tekitanud valitsuse liikmete poolt mingeid reaktsioone ning teemat ei ole ka uuesti käsitletud. Samuti on lood Erki Noole homovastase kõnega. „Erki Noole 2013. aastal tehtud avaldusi arutati meedias, kuid ei ilmne, et peale ühe tema enda erakonna Isamaa ja Res Publica Liidu liikme oleksid teised poliitikud neid selgelt hukka mõistnud.“
Kokkuvõttes leiab raport, et ametivõimud ei avaldanud kummagi homovastase kõne puhul piisavalt hukkamõistu ja soovitab korraldada laiaulatusliku kampaania, et tõsta kõikide Eesti ühiskonna kihtide teadlikkust rassistlikust ning homo- ja soovahetajavastasest vihakõnest ja seda reguleerivatest seadustest. Samuti tuleks inimestele õpetada, kuidas vihakõnele reageerida ning kuhu ja kuidas käib kaebuste esitamine ja juhtumite menetlus.
Raportis tuuakse esile ka mitmeid ettepanekuid, mis aitaksid vihakõnelejaid vastutusele võtta.
Ühe olulise punktina toob ECRI välja, et kohtute menetluses on olnud vähe diskrimineerimisjuhtumeid ning selle põhjuseks on karistusseadustiku puudujäägid. „ECRI soovitab Eesti ametivõimudel võtta viivitamatult parlamendi menetlusse karistusseadustiku paragrahvi 151 muutmine, et kõrvaldada piirang, mille kohaselt süütegu ei loeta asetleidnuks juhul, kui ei ole tõendatud, et selle tagajärjel tekkis risk ohvri tervisele, elule või varale."
Ühtlasi soovitab ECRI korduvalt, et ametivõimud looksid andmekogumise ja statistika töötlemise süsteemi, mis annaks tervikliku ja järjepideva ülevaate juhtumitest, kus esines rassistlik ja homo- või soovahetajavastane vihakõne ja vägivald ning, millele on juhitud politsei tähelepanu ja/või mida menetletakse kohtutes.
Raportit saab täismahus lugeda siit.
Varro Vooglaiu kommentaar: Ideoloogilise opositsiooni häbimärgistamine ei tunne piire?
"Täna hommikul sain Delfi vahendusel teada, et olen mitte üksi sallimatu, vaid ka poliitik. Huvitav lugu, pidades silmas, et ma ei kuulu ega ole kunagi kuulunud ühtegi parteisse ning et ma ei ole kunagi kandideerinud ühelegi võimupositsioonile, sinna valituks osutumisest rääkimata.
Tähelepanuväärne on ka see, kuidas Delfi on pidanud vajalikuks esitleda minu isiku ja Euroopa Nõukogu raporti vahelist suhet. Nimelt ei maini raport mu nime mitte ühtegi korda (!) ning ka Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on viidatud vaid ühe lausega, kus ei ole esitatud ühtegi selget väidet, vaid on osundatud sellele, nagu oleks meie petitsioon “väidetavalt" sisaldanud mitmeid homovastaseid avaldusi.
Selle pinnalt on Delfi pidanud õigeks ja heaks panna minu pilt suurelt portaali esilehele ja kuulutada, et mind on tembeldatud Euroopa Nõukogu poolt “sallimatuks poliitikuks” ehk persona non grata‘ks.
Kui ka mina töötaksin vasakliberaalse ideoloogilise diktatuuri kehtestamise teenistuses ning kui tõde ja ausus ei maksaks mulle midagi, siis ilmselt toimiksin sarnasel moel, püüdes ideoloogilist opositsiooni häbimärgistamise ja riiklike karistuste kehtestamise teel lämmatada ning teisimõtlejate järjepideva alatu pitsitamise kaudu neil hinge kinni tõmmata.
Lõppude-lõpuks ei ole ju sellises tehnikas midagi muut ning meie kodumaal ei tohiks olla vastav nõukogudeaegne oskusteave veel ununenud."
