Euroopa Liit nõuab kaitsetute tarbijate hoidmist avatud elektriturul energiavaesusse sattumise eest
Selleks, et kodutarbijale oleks tagatud elektri kättesaadavus mõistliku hinnaga ka avatud elektrituru tingimustes ning kodutarbija ei satuks elektrituru avanedes energiavaesusesse, nõuab Euroopa Liit, et liikmesriigid peavad ette nägema elektrituruga seotud meetmed kaitsetute tarbijate kaitseks.
Energiavaesuse all mõeldakse üldiselt olukorda, kus tarbija peab kulutama olulise osa oma sissetulekust energia eest tasumiseks. Eestis ei ole eraldi energiavaesuse teemat uuritud, kuid näiteks Ühendkuningriigis mõistetakse energiavaesuse all olukorda, kus pere sissetulekust enam kui 10 protsenti kulub energia, sealhulgas elektri ja kütte eest tasumisele. Kuna koduga seotud kulud on viimastel aastatel jõudsalt suurenenud, on energiavaesuse küsimus aktuaalne ka Eestis, teatasid riigikantseleile saadetud kirjas õiguskantsleri büroo ja majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.
Oma ühiskirjas tegid need asutused seetõttu ettepaneku läbi viia uuring selle kohta, millist tarbijat tuleb Eestis pidada kaitsetuks tarbijaks ning millised on võimalikud meetmed kaitsetute tarbijate kaitsmiseks.
Selleks, et teada saada, millised on need tarbijad või tarbijate grupid, kes vajavad elektrituru avamise järel seaduse kaitset, tuleb esmalt uurida, kui suur osa inimeste sissetulekust läheb koduga seotud kulude, sealhulgas energiaarvete tasumiseks. Uurida tuleks koduga seotud kulutusi tervikuna. Nende andmete põhjal saaks teha järelduse selle kohta, kui palju on Eestis selliseid inimesi, kelle majanduslikku olukorda elektrihind ja selle võimalik tõus kõige rohkem mõjutab.
Kirja autorid tõid välja, et statistikaameti andmetel oli selle aasta märtsis võrreldes 2011. aasta märtsiga tarbijahinna indeksit kõige rohkem mõjutanud eluasemele tehtavad kulutused, mis andsid kogutõusust üle 40 protsendi. Sellest omakorda kolm neljandikku andsid aastataguse ajaga võrreldes 17,7 protsenti kallinenud soojusenergia, 13,7 protsenti kallinenud elekter ja 11,7 protsenti kallinenud gaas.
Euroopa Liidu elektridirektiiv näeb ette, et kõik liikmesriigid peavad oma elektrituru avama kõigile turuosalistele. Elektridirektiivist tuleneb ka põhimõte, et liikmesriigid peavad tagama vähemalt kodutarbija jaoks elektri tarnimise kindlaksmääratud kvaliteediga ja selgelt võrreldavate, läbipaistvate ning mõistlike hindadega.
Tarbija jaoks tähendab elektrituru avamine seda, et ta peab hakkama elektrit ostma vabaturult, see tähendab ostma elektrit turul tegutsevatelt müüjatelt, sõlmides ühega nendest vastava lepingu, selgitasid kirja autorid.
Kaks aastat peale elektridirektiivi vastuvõtmist tõdes Euroopa Parlament, et peamiste tarneturgude liberaliseerimise tulemusel ei ole hinnad üldiselt langenud, vaid paljude tarbijate jaoks on muutunud teenuste ostmine märksa keerukamaks, sest on raskem orienteeruda hinnas ja teenuste pakkujates.
Ka Eesti oludes tuleb arvestada, et elektrituru avamisel hinnad tõenäoliselt tõusevad. Näiteks leiti Eesti elektrimajanduse arengukavas aastani 2018, et Eestis on pärast uute elektrijaamade rajamist ning elektrituru avanemist oodata elektri hindade olulist tõusu.
Veel leiti selles arengukavas, et elektri tootmise hind võib suureneda sõltuvalt heitmekvootide hinnast 2-3 korda, mis tähendab keskmise elektrihinna tõusu lõpptarbijaile koos võrgutasude ja toetustega 1,5 kuni 2 korda. On oluline teada, et elektrihindade tõusu korral tõusevad ka paljude teiste teenuste hinnad, seega on elektrihinna tõusul oluliselt laiem mõju.
Elektrihinna eeldatava tõusu tõttu peaksid liikmesriigid koostama energiavaesusega võitlemiseks riikliku tegevuskava või muud sobivad raamistikud, et vähendada energiavaesuse all kannatavate inimeste arvu.
Igal juhul peaksid liikmesriigid tagama vajaliku energiaga varustamise kaitsetutele klientidele, leidsid kirja autorid. Selleks võiks kasutada integreeritud lähenemisviisi, näiteks sotsiaalpoliitika raames, ning meetmed võiksid hõlmata sotsiaalpoliitikat või elamute energiatõhususe parandamist.
Kuigi elektridirektiiv eelistab energia säästmist, tuleb mainida, et energia säästmine on võimalik vaid teatud piirini, sest kodus peab säilima teatud soojuse tase, mida nimetatakse ka mugavustasemeks, millest allapoole enam minna ei ole võimalik.
Alaköetud või kütmata ruumis ei tunne inimene ennast hästi, lisaks tekivad ohud inimese tervisele. On ka oluline märkida, et näiteks kortermajades elavate inimeste võimalused energiakulude suurust mõjutada on enamasti piiratud.
Nii ei saa korteriomanik tihti enda korteris soojust reguleerida, samuti ei ole ühel korteril võimalik üle minna alternatiivsele küttele. On ka ilmne, et need tarbijad, kellel ei ole võimalik energiaarveid tasuda, ei suuda ka oma kodusid soojapidavamaks muuta, et nii energiat säästa.
"Ei saa eitada, et praegu puuduses olevatele inimestele võib tulevikus lisanduda ka neid inimesi, kellel tekivad toimetulekuraskused energiahinna (või muude koduga seotud kulude) tõusu tõttu," nentisid kirja autorid.
Tõenäoliselt läheb raskemaks ka neil inimestel, kes on juba täna elektri eest võlgu jäänud. Näiteks elektri eest võlgu jäämisel võib võlgnetav summa koos viivistega kasvada nõnda suureks, et selle eest tasumine käib üle jõu ka neil inimestel, kes otseselt puudust ei kannata. Samas tuleb silmas pidada, et kuigi energiavaesus on üks vaesuse liike, ei saa sellest automaatselt järeldada, et kaitsetu tarbija on alati just vaesuses elav isik.
