Eile esitas Euroopa Komisjon oma ettepanekud turismi ja transpordiühenduste taastamiseks Euroopa Liidus. Sven Mikser seletab, kas võib kohe rõõmustada või peaks igasugusesse reisimisse suhtuma ikkagi tähelepanelikult. Hetkel on käimas europarlamendi kaugtöö istung, kus arutatakse muuhulgas järgmise seitsme aasta eelarvet, millelt oodatakse ka lahendusi koroonakriisi mõjudele majanduses. Mikser hoiatab, et Eestile olulised eelarveread võivad selle tõttu sattuda suure surve alla. Lisaks on ta mures, et varem võetud suund rohelise majanduse edendamiseks ellu jääks. Saate lõpus on juttu Ungarist, kus koroonakriisi varjus opositsiooni esindajaid juba trellide taha pannakse – Mikser hoiatab, et kui midagi ette ei võeta võib demokraatia kahanemine nagu viirus levima hakata. Saatejuht on Raimo Poom.

Euroopa Komisjon tuli just eile välja väga põhjalike ettepanekutega, kuidas peaks EL-is taastama transpordiühendused ja avama piirid turismile. Eks suve lähenedes mõeldakse aina enam, kas siis saab puhkama Euroopasse või mitte? Mida Komisjon siis eile täpsemalt ütles ja mõtles?

Kindlasti tuleb elada nii, et jälgida täpselt hoiatusi ja trende. Seda eriti rahvatervise osas. Väga pikalt ette anda lubadusi on keeruline.

On selge, et kriisi algfaasis oli EL-i ja riikide valitsuste esmane mure tegeleda just rahvatervisega. Sedamööda, kuidas see kriis on kestnud ja kandunud üle majandusse on muutunud üha põhjendatumaks taas vajadus avada majanduslikku tegevusi.

EL-i aluspõhimõte ja normaalne olek on selline, kus inimesed, kaubad ja teenused saavad vabalt liikuda üle piiride. See, kui eriolukorras piire suletakse on erand. Ja seda saavad kaalukatel põhjustel teha liikmesriigid.

Reisiplaane tehes on seega meie inimestel hea jälgida nii välisministeeriumi soovitusi kui üldist infovoogu. Sest kui tulevikus peaks tulema uusi laineid või haiguspuhanguid, siis on erinevad reisi sihtriigid valmis ja kohustatud tegema kiireid ja ehk ka järske otsuseid.

Aga turismisektor moodustab paljude Euroopa riikide majandustest märkimisväärse osa ja kui selles sektoris kehtivad jätkuvalt väga ahistavad piirangud, siis on sellel mõju majandusele laiemalt. Eriti Lõuna-Euroopas on turismisektori mõju majandusele väga suur.

Lõuna-Euroopas on turismi osakaal väga suur, kuid ka Eestis. Komisjoni enda paberites on lausa mainitud, et Eestis on turismiga seotud lausa 15% tööhõivest, mistõttu on ka meie huvides piiride avamine. Komisjon soovitas etapiti piire avada – kõigepealt sarnases olukorras olevad riigid omavahel regiooniti. Millal võiks jõuda kõigi piiride avamiseni?

Eks see toimub samm-sammult ja viisil, mis võimaldab valitsustel jälgida toimuvat. Teame, et pandeemia taga olev viirus on erakordselt nakkav. Olemata tervisevaldkonna spetsialist võib öelda, et pale iga avanemist olgu siis kaubanduskeskuste, randade, parkide, mänguväljakute või koolidega, tuleb olla valmis reageerima kui nakatumiskordaja peaks taas kasvama.

Nägime ju Saksamaal, kuidas esmane riigi taasavamine tõi nakkuskordaja teatud tõusu. Kahtlemata peab see olema järkjärguline ja üle piiride liikumise puhul.

Lähiriikide toimub ju näiteks lisaks turismile üle piiride ka suur tööränne. Eesti puhul Soomega ja ka Eesti-Läti vahel. Ja ka sellel on vahetu mõju nii leibkondade toimetulekule kui majandusele laiemalt. Siin on surve piire avada veelgi suurem kui turismisektoriga seonduv.

Komisjon ütles oma soovitustes ka nii, et kui riigid avavad piire, siis peaks see toimuma ilma diskrimineerimata. See tähendab, et kui piire avatakse teatud näitajate järgi otsustades, siis peaks avama kõigi riikidega, kes näitajatele vastavad. See on tore, aga kas siiski ei või tekkida mure, et kaugemad riigid igaks juhuks ei ava piire omavahel, kuna ei teata olukorda täpsemalt?

Siin on kindlasti Euroopa institutsioonide hallata, et sellist diskrimineerivat kohtlemist oleks võimalikult vähe. Aga selge on ka see, et kui üksikud laiend või nakatumiskolded tulevad, siis riigid peavad olema valmis neile reageerima.

Näiteks, kui Euroopa parlament hakkas tegema esimesi koroonast tulenenud meetmeid ja üle minema kaugtööle, siis käis esimestel tõsine ja emotsionaalne mõttevahetus, et kuidas küll nii, et europarlament ei suundugi Strasbourgi. Samas oli selge, et oleks olnud vastutustundetu kolida europarlamendi liikmed ja suur osa personalist üle riigipiiri teise riiki ja linna.

Euroopa parlament on praegu kaugtööl, millal te nüüd füüsiliselt üldse kokku tulete taas?

Euroopa parlamendile on nüüd tekitatud valmisolek töötada kaugtöö vormis. Ka praegu toimub selles vormis plenaaristung, kus toimub erinevaid hääletusi, millest paljud on seotud koroonakriisiga tegelevate meetmete heakskiitmisega.

Meie kui Euroopa ühe digieesrindlase jaoks on mõned tööformaadid pisut ajale jalgu jäänud ja joonivad alla vajaduse luua ühtne Euroopa digitaalne identiteet. Et üle piiride end digitaalselt identifitseerida ja dokumente allkirjastada. Loodetavasti paljude teiste koroonakriisi järelduste seas saab ühtne digitaalne identifitseerimine teatud tõuke.

Aga võimalik on, et Euroopa Parlament ei kogune füüsiliselt täiskogu tasemel enne suvepuhkuse lõppu.

Kaugtöö täiskogul arutate mitut tähtsat küsimust ja ehk suurim neist on Euroopa Liidu eelarve, mis peaks tooma siis vastuseid paljudele koroonaviirusest põhjustatud majandusmurede leevendamise küsimustele. Koroonakriis saabus keset eelarve arutelusid, kus enne polnud üldse kavas küsimusi, et kuidas vastab eelarve majanduse turgutamise vajadusele jne. Milline on europarlamendi meelsus selle eelarve osas – räägitakse, et peaks olema suure ja võimsam kui vare? Ja mis on Eesti huvid siin?

On selge, et uus eelarveperiood peab tegelema majanduse taastamisega pärast kriisi ja see nõuab suuri vahendeid. EL-i eelarve arutelud on alati olnud kolme osapoole – parlament, Komisjon ja liikmesriigid - vahel sedasi, et parlament on alati olnud eelarve mahu võimalikult suureks ajamise poolt. Liikmesriigid, eriti panustavad, on olnud konservatiivsemad ja soovinud eelarvet väiksemana hoida. Komisjon üritanud alati luua keskteed.

Aga need käärid on ju olnud väikesed. Kui EL-i eelarve puhul räägitakse, et jaotatakse ringi kas üks protsent või 1,3 protsenti meie SKT-st. Liikmesriikide oma eelarved on ju vahemikus 35-40% SKT-st. seega kindlasti põhiline koorem Euroopa ees lasub liikmesriikidel, mitte Euroopa ühisel eelarvel.
Tulevases eelarves tuleb teha tulevikku minevaid kulutusi, mis tuleb hiljem kuskilt tagasi maksta. Ja seda nii riikides kui EL-i tasemel. See paneb täiendava surve meie jaoks olulistele eelarve ridadele nagu ühtekuuluvuspoliitikale, põllumajanduspoliitikale.

Teatus surve paneb see ka Euroopa Komisjoni ja parlamendi ühele suuremale eesmärgile, milleks on kliimamuutustega võitlemine ja roheline majandus. Parlamendis saab olema üheks emotsionaalsemaks teemaks, kuidas mitte lasta koroonakriisi leevendamisel sõita üle Euroopa rohelisest agendast. See saab olema keeruline.

Aga selge on, et Eesti ja meiega sarnases olukorras olevatel riikidel on tähelepanu hoidine ühtekuuluvus- ja põllumajanduspoliitikal oluline ülesanne.

Teine teema, mis on emotsionaalsem ja valusam, puudutab Ungarit. Jälle arutab europarlament, mis Ungariga ette võtta. Sealne valitsus sai koroonakriisis suured volitused ja viimased päevad on toonud huvitavaid uudiseid, kuidas valeinfo levitamise ettekäändel on lausa pokri pandud opositsiooni esindajaid. Lisaks pigistatakse omavalitsus, kus opositsioon möödunud aastal võimu võttis. Küsimust muudkui arutatakse, kuid midagi ei saa Ungariga teha, sest nad on võrdsed EL-i liikmed teistega. Kas nii jääbki?

See on omajagu keeruline probleem. Ungari on olnud luubi all päris pikka aega. Juba eelmine Euroopa Komisjon oli erakordselt kriitiline seal toimuvate arengute suhtes. Kõigest nädalapäevad tagasi tuli välja mõttekoja Freedom House analüüs, mis liigitas Ungari enam mitte vabade vaid hübriidse te riikide hulka, mis peaks olema euroopa Liidu jaoks täiesti punane tuli. EL peaks ikka koosneva üksnes vabadest ja demokraatlikest riikidest. Veelgi hirmutavam on see, et sealne tagasilangus on toimunud kõige järsemalt, kiiremini, mida üldse moodsas ajaloos on nähtud.

Euroopa Liidus on nii, et kui oled läbinud erakordselt tiheda sõela ja oled üks klubi liikmetest, siis nende sanktsioneerimine on üks ütlemata raske ülesanne. Kui vaatame kasvõi Euroopa Parlamenti, siis Ungari peaministri partei istub siin jätkuvalt suurimas Euroopa rahvapartei fraktsioonis. Ja ei ole näha, et tema poliitilistel sõsaratel oleks valmisolekut Orbani ja tema kaastöötajatega tõsiselt kõnelda ja tõsiseid samme astuda.

Paratamatult tunnetavad sedasi need, kes demokraataist on lahti laskmas, et neil ei kaasne sellega märkimisväärseid riske ja ohtusid. See on probleem ja kriisi olukorras võib see hakata ka laienema geograafiliselt nagu see viiruski levib.

Delfi "Euroopa erisaate" valmimist toetab Euroopa parlament.

Liitu