EUROOPA ERISAADE | Andrus Ansip: koroonaäpita võib majanduskahju tappa rohkem kui viirus. Jätame Bolti ripakile, ostab Hiina selle ära!

 (572)

Euroopa Komisjon esitles eile põhimõtteid, mida EL-i liikmesriigd peaksid koroonakriisist väljumisel arvestama. Muuhulgas soovitatakse seal telefonirakendust, mis aitaks uute viirujuhtumite puhul kõiki selle inimese kontakte teavitada.

Delfi „Euroopa erisaates“ seletab seda europarlamendi liige ja endine Euroopa Komisjoni digivolinik Andrus Ansip, kelle sõnul tuleb taolise äpiga kiirustada, sest muidu võib majanduskahju hakata viirusest enam ohvreid nõudma. Osad Euroopa riigid juba lahendustega eest ära. Lisaks räägib Ansip, kas nn eurobonde ehk Euroopa ühiseid võlakirju on vaja. Ja samuti hoiatab endine digivolinik ränkade tagajärgede eest, kui Eesti valitsus ei toeta ainukest miljardi-dollari-iduettevõtet ehk Bolti. Euroopa on kõik piirangud sellistelt otsustelt ära võtnud, sest muidu ostab Hiina ripakil tehnoloogiaettevõtted ära. Saatejuht on Raimo Poom.

Eile tuli Euroopa Komisjon välja põhimõtetega, kuidas liikmesriigid peaksid korraldama väljumist kriisist. Kuidas võiks üle Euroopa piirangute mahavõtmine käia? Aga kuidas see peaks siis olema – Saksamaa teatas eile, et tahaks koole natuke avada 4. maist, meil on räägitud 15. maist. Kuidas see peaks käima, et kõik läheks hästi?

Eilse ettepaneku põhisisu on selles, et väljumine kriisist peaks olema koordineeritud. Erinevates liikmeriikides on kriisi sügavus erinev ja päris ühel ajal ja ühtede meetmetega ei soovi keegi kriisist väljumist. Mõnes riigis poleks mingeid meetmeid isegi pidanud rakendama, sest seda, mida üritati tõrjuda, pole olemas. Need meetmed tuleks siis lõpetada.

Seotud lood:

Põhiline eesmärk on koordineerida tegevusi. Mitte nii, nagu käis piiride kinnipanek. Kõik me teame, mis juhtus Poolas, aga peame meeles pidama, et ega Eesti targem polnud. Eesti pani ka piirid kinni nii, et ei räägitud ei lätlaste ega soomlastega.

Kriisist väljumisel on suur oht, kus mõnes riigis, kus viirust pole olnud, võidakse see saada, kui kergekäeliselt mõnes riigis piirangud lõpetatakse.

Komisjoni plaanis öeldakse, et meetmete kaotamiseks on vaja luua mingi äpp või süsteem, mis aitaks teha uue haigusjuhu puhul kindlaks, kellega inimene on kokku puutunud. Eestiski on sellest aina enam juttu. Kuidas seda teha, kas see on võimalik ühiskonnas, kus me ei jaga oma haiguste kohta andmeid, sest need on delikaatsed?

Parem oleks olnud, kui oleksime suutnud selliseid kontaktide fikseerimise lahendusi omada juba siis, kui see kriis lahvatas. Paraku mitmetes EL-i riikides mingi sellele kriisile vastu nii nagu mindi viirustele vastu möödunud sajandil.

Selles kriisis on olnud oluline sõnum WHO-lt, et tuleb testida. Ei piisa sellest, et testida 100 esimest juhtumit ära ja siis öelda, et rakendame lausalisi piiranguid, kuni viirusest jagu saame.

Me näeme, et viirus on püsivam ja vastupidavam ning need pikaajalised keelavad meetmed on ühiskonnale väga kulukad kanda. Kui sissetulekuid pole riikides, siis kannatavad ka arstid, meditsiiniteenistused. See tähendab, et majanduskahju võib tappa rohkem inimesi kui viirus.
See on üks väga keerukas optimeerimisülesanne.

Teame, et Singapuris rakendati selline kontaktide jälgimise äpp juba kuu aega tagasi ja see on töötanud päris hästi.

Euroopa Liidus on eelkõige Saksamaa eestvedamisel kaheksa riiki arendanud äpi, mis töötab blouetooth-i abil. Kui keegi haigestub, siis sisestab sellesse äppi oma testi numbri ja siis need, kellega oldi kontaktis, saavad sõnumi, et olge nüüd ettevaatlikud, sest olite kontaktis kellegagi, kes osutus haigeks. Inimesed saavad selle info pealt käituda distsiplineeritumalt, nad teavad, et peavad olema oma kontaktides eriti ettevaatlikud. Enese isolatsioon on rohkem põhjendatud, kui lausaliste meetmete puhul.

Kui nüüd need riigid on oma arendustega kuhugi maale välja jõudnud, siis on välja tulnud ka Google ja Apple oma lahendustega. Kunagine Google’i juht teatas juba ammu, et nad teavad palju paremini, kus te olite, kus olete ja kuhu kavatsete minna, kui te ise. Meie liikumised on teada nagunii, aga nüüd me tahaks ise ka natuke teada, kuhu oleme liikunud ja kellega kohtunud.

Loomulikult peavad sellised lahendused tagama privaatsuse. Ei tohiks olla võimalik, et sellise hoiatussõnumi saaja suudaks identifitseerida, kes oli see haigusekandja, kellega kokku puutus. Piisab infost, et olete kokku puutunud ja oskate oma käitumist enamal määral piirata.

Selleks, et need rakendused areneksid ühtses suunas, selleks Euroopa Komisjon soovibki ühtseid printsiipe. Sellist infot aga läheb meil vaja, sest otsused piiride avamise kohta, piirangute leevendamise kohta, on märksa paremad, kui meil on informatsiooni.

Oletame, et Eestis on piirkond, kus viirust pole üldse olnud, siis tuleb ju tunnistada, et ega koolide sulgemine selles piirkonnas väga põhjendatud olnud.

Teie meelest siis tuleks see äpp teha, vaatamata privaatsusküsimustele?

Küsimus pole selles, kas seda äppi teha või mitte. See on juba tehtud ja paljudes riikides. Ta töötab ja tal on tulemused. On loomulik, et 100% elanikkonnast ei saa sellise äpiga ühineda, sest neil pole vastavat telefoni või siis ollakse mures ka oma privaatsuse pärast. Ehk siis see äpi rakendamine peaks olema vabatahtlik. Kuid ma olen veendunud, et inimesed rakendavad vabatahtlikult mitmeid meetmeid, et mitte nakatada oma kaaslasi. Paljud kannavad maske, et teisi mitte nakatada.

Europarlamendi istungil arutatakse abipaketti Euroopa tervishoiusüsteemidele. Kas seda on solidaarsuse näitamiseks piisavalt? Eestigi äsja otsustas anda oma nappidest varudest Itaaliale ja Hispaaniale natuke isikukaitsevahendeid, aga kõigile see sugugi ei meeldinud.

Solidaarsust võiks alati rohkem olla. Praeguses kriisis on juba raske öelda, milline riik on vähem ja milline riik rohkem löögi all on. Selge on see, et kriis lahvatas Itaaliast ja siis tuli jalgpallimäng Valenciaga ning viirus jõudis Hispaaniasse. Ja need on kõige enam pihta saanud riigid. Kuid vaadates haigusjuhte elanikkonna kohta, siis Luksemburg on väga palju pihta saanud ja ka Belgia. Öelda, et Läti, kus nakkusjuhtumeid on suhteliselt vähe, on kriisist kergelt pääsenud, seda ka ei saa. Sest nad on rakendanud väga piiravaid meetmeid ja kahju majandusele tuleb IMF-i prognoosi järgi päris märkimisväärne, suurem, kui Eestis või Leedus näiteks.

Kui on võimalik millegagi teisi aidata, siis tuleb aidata, Saksamaa on pakkunud oma abi nii prantsuse kui itaalia patsientide raviks oma haiglates ja see toimib. Samamoodi on saadetud isikukaitsevahendeid. Ka see toimib. Kahetsusväärselt on aga mõned liikmesriigis sellest solidaarsusest või selle puudumisest saanud selle kriisi märksõna.

Kriisides on tavaline, et hakatakse süüdlast otsima ja mulle tundub, et Itaalias on põhisüüdlane Euroopa Liit, kes pole piisavalt aidanud. Ja minu meelest pole õiglane, kui hakkame otsima süüdlast sealt, kus seda pole.

Kui räägitakse solidaarsusest, siis see defineeritakse eelkõige kui ühiste võlakirjade olemasolu või selle puudumine.

On need Euroopa ühised võlakirjad mõttekad siis või mitte, seni pole neid tehtud?

Ei ole seni tehtud ja pole ühest arvamust, kas nad on head või halvad.

Kui vaatame maailma reservvaluutasid, siis 62%, kes paigutavad raha reservidesse, panevad selle dollaritesse. Euro osatähtsus on ainult 21%. Euro atraktiivsus suureneks globaalselt märgatavalt, kui meil oleks ühised instrumendid. Sellest võidaksid kõik – need, kes pole konservatiivset eelarvepoliitikat ajanud, kui ka need, kes on olnud konservatiivsed ja kellele tuleb praegu laenuressurss väga odavalt kätte. Eesti puhul teame, et kuna varem on olnud konservatiivsed, on võimalik saada praegu ka negatiivsete intressidega laenu.

Kuni aga see moraalirisk, et põhjapoolsed riigid, kellel on võimalik saada odavalt laenu, ei pea hakkama ühiste laenudega kinni maksma lõuapoolsete riikide laenuintresse – seni kui see risk pole maandatud, seda ei juhtu. See tähendab, et euro jaoks võiksid olla ühised võlakirjad head, aga me pole suutnud kokku leppida selles, kuidas võlakirju teha selliselt, et näiteks Eesti ei peaks hakkama solidaarsusest maksma kõrgemat intressimäära ühiselt võetavate laenude vahel.

Endise volinikuna tegelesite digivaldkonnaga. Rääkisite toona, et kõik suured interneti platvormid on pärit Ameerikast ja Euroopas on neid vähe, mistõttu peaksime eriti pingutama, et neid toetada. Meil on siin Eestiski debatt praegu, et üks rahvusvahelise haardega äpikompanii ehk Bolt on küsinud valitsuselt abi. Aga sellele on erinevad vaated – osad ütlevad kategooriliselt ei, teised natuke jah. Mida peaks tegema? Kas toetada või pole muuhulgas Aafrikas äri ajava firma toetamine Eesti asi?

Jah, olen midagi näinud seda ekspertide arvamust, et Bolti toetamine tähendaks Aafrika toetamist. Mul on piinlik selliste arvamuste pärast. Euroopa Komisjon on öelnud, et liikmesriigid võivad ja peavad toetama oma kiiresti arenevaid ettevõtteid, iduettevõtteid. Selle realiseerimiseks on kaotatud ära praktiliselt igasugused piirangud. Teame, et mõnel riigil nagu Hiinal on piisavalt vahendeid, et kriisis kokku osta ripakile jäänud kiirelt arenevaid ettevõtteid. Ma olen veendunud selles, et Eestil tuleks investeerida tulevikutehnoloogiatesse ja mitte paigutada maksumaksja raha hääbuvatesse sektoritesse.

Kui räägime Boltist, siis jutt käib 500 kõrgepalgalisest töötajast, eks asuvad Eestis ja mitte taksoteenuse osutajatest Aafrikas või ka Eestis. Taksoteenuse osutajad on hoopis teised inimesed. Jutt on kõrgepalgalistest tarkvara arendajatest, Bolt on üks suurim Eesti maksumaksja ja lisaks pea ainus ükssarvik, ehk miljardi ettevõte, kelle peakorter asub Eestis. Sellel, kui valitsus otsustab mitte toetada oma iduettevõtetid, on väga rängad tagajärjed. Ja jutt pole Bolti 500 töökohast, vaid mõju saab olema märksa rängem, kui valitsus ei püüa kriisis toetada oma start-up kogukonda.

"Euroopa erisaade" valmistamist toetab Euroopa Parlament.

Küsitlus #118543