Teisele kohale tulnud laulu kirjutajate kollektiiv jagab omavahel 5000 krooni, sama suure autoritasu saavad kõik finaalis osalenud laulud, kirjutas Eesti Päevaleht.

5000 krooni eest head lugu valmis ei tee ning nii riskivad iga aasta kümne laulu autorid tuhandete kroonide kaotusega.

Möödunud aastal investeerisid kahe looga finalistide hulka pääsenud Priit Pajusaar ja Glen Pilvre üksnes Kadi Toomi välimusele 20.000 krooni.

Võitjana ka majanduslikus mõttes väljus võistluselt Vaiko Eplik. Ta möönis, et astus eelmisel aastal ja ka sel aastal eurovisiooni karussellile ainult raha pärast. “See on ainuke üritus, kus autor saab aasta otsa ühe loo peal rahulikult ära elada,” ütles ta.

“Üle kümne tuhande loo peale panna on rumalus,” teatab Eplik. “Kui esikohta ei tule, on mõttetult laristatud.”

Epliku seisukohta ei jaga plaadifirma TopTen juht Peep Veedla, kes tegeles eelmisel aastal Vanilla Ninja euroloo rahastamisega. “Kung-Fu” laul produtseeriti Saksamaal ja läks maksma paarkümmend tuhat. “Aga nende puhul tuli see raha hiljem tagasi! Kuna lugu oli nii hästi produtseeritud, läks see rahvale hästi peale. Ja kui rahvale meeldib, siis tuleb ka raha!”

Priit Pajusaar ütleb, et eurolaul on nagu õnneloos — sa võid pileti osta lootuses, et võidad, aga ei pea. “On isegi väga kena, et ETV üldse midagi maksab. Praegu on küll nii, et kui võidad, siis saad plussi. Teine kuni kümnes koht on täiesti mõttetud! Ainult võit maksab! Aga eurolaul ongi minu jaoks rohkem hasart ja risk,” rääkis Pajusaar.