Ettevaatust, usk ja poliitika

Paavst Johannes Paulus II mõistis, kui ohtlik on usu kasutamine poliitilistel eesmärkidel, kirjutab Paul Goble.

Johannes Paulus II ametiaja vältel religioon organiseerus, kusjuures poliitilise võimu poole pürgiv religioon on kõike muud kui positiivne, nendib analüütik Paul Goble Eesti Päevalehe arvamusküljel.

Paavst tunnistas, et iga katse kasutada religiooni poliitiliste eesmärkide nimel mitte üksnes ei õõnesta religiooni aluseid, vaid võib avada ka tee tõelisse kurjusesse.

„Religiooni kuritarvitamise kõige äärmuslikum vorm on terrorism — inimesed, kes usuvad, et neil on õigus ja isegi kohustus oma usu nimel teisi rünnata ja hävitada,” kirjutab Goble. „Johannes Paulus II mõistis, et seda ohtu kätkevad endas kõik religioonid.”

Autori sõnul on eriti ohtlikud need inimesed, kes usuvad, et religioon annab õiguse oma vaateid teistele peale suruda. „Näiteks USA-s, kus kristlikud fundamentalistid sageli rõhutavad, et vaid nende aatekaaslased võivad jõuda kõrgetele ametikohtadele, nagu näiteks föderaalkohtunik.”

Eestlased mõistavad Goble´i sõnul religiooni pealesurutustega tekkivat halba vahest paremini kui mõni teine rahvas. „Läbi ajaloo on religioon olnud eestlastele ikka midagi väljastpoolt pealesurutut. See on muutnud enamiku eestlasi religiooni suhtes skeptiliseks, kuid teisalt ka tundlikuks religiooni ohtudele.”

”Johannes Paulus II, kelle kujunemisaastad langesid samasse kaksiktotalitarismi aega, mille läbi kannatas ka Eesti, jagas seda arusaamist,” nendib Goble. „Ta teadis, et elu ilma usuta on tühi. Kuid niisamuti teadis paavst, kui ohtlik on usu kasutamine poliitilistel eesmärkidel.”